ning see ongi algus. kõnnin liivarannal, juuksed tuules lehvimas. poisid kõik on rannas pingi najal, naeratavad. saadan paar õhusuudlust, ma olen selle suve südametemurdja. nad lehvitavad mulle vastu ja pilgutavad silma. sinna sügav pruunidesse iiristesse on sulanud šokolaad ja mesi
ning kui ütlen, et kallis, olen uppumise äärel, siis ma ei valeta. ma tõesti olen. kohe minestan ja ärkan uuesti, et neid silmi vaadelda ning siis uuesti minestada. su pilk on mu parim surm.
oh, jah need hispaania poisid! panevad sind õitsema nagu eedeni aia roosid ja veripunased tulbid. ole nende jaoks rohkem, kui maailm anda suudab ning nad armastavad sind kõigega: oma tugevate käte, pehmete huultega.
armastuse jagamine on wabadus, wabadus on armastus
