mu nahk on nutmisest kuiv nagu oliivipuud peale kesklõunat. huuled katki, põsed tulitavad. punased silmad käivad ümberringi, tagurpidi. kael vajub kaldkirjas kirjade lugemisest apokalüpsi.
ning tõde on see, et ma ennast ise sellelt rannalt üless korjan. ma ise need murdunud tofu südame killud kokku orjan. vaikselt, kannatlikult ja siis nutan. nii kaua kuni valge vein minu närvirakkud kokku kleebib ja sidruni nahk rannal ära pleegib.
sest see on minu juuli kuu, kallis. värvid on staatilised, elektrit täis. ja mul on õigus olla naine. mul on õigus olla katkine. mul on õigus olla ülepakutult melodramaatiline.
