Ta isa on maffiaboss // Completed

(18. peatükk) 4 aastat tagasi

"Ema, ma lähen nüüd! Tšau!" hüüdsin esikust oma kallile emale. Ma läksin sõbranna sünnipäevapeole, aga ei tahtnud minna sinna, kuid ema käskis. See sõbranna ei meeldi mulle. Ta on kahepalgeline, kuid ma üritan temaga hästi läbi saada.

Võtsin taskust kõrvaklapid ja hakkasin muusikat kuulama. Kõndisin sõbranna maja poole. Olin pisut tusane, kuid proovisin rõõmsam olla, sest vähemalt saan teiste heade sõbrannadega kokku. Soovisin, et Eunha oleks minuga siin.

Jõudsin sõbranna maja ette. Sammusin trepist üles ja helistasin kella. Toppisin kõrvaklapid tagasi taskusse. Sõbranna avas ukse. Naeratasin talle laialt.
"Palju õnne sünnipäevaks, Daisy!" kallistasin teda. Ulatasin talle heleroosad liiliad ja kingikoti. Ta nägi päris õnnelik välja.

Jalutasin majja sisse ja tervitasin oma sõpru. Märkasin, et seal oli päris palju inimesi. Jutustasin oma tuttavatega, kui tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin ümber.

"Toby!" hüüdsin ja kallistasin teda.
"Ma pole sind nii ammu näinud, kuidas sul läinud on?" küsisin naeratusega. Toby oli mu nõbu.
"Hästi, ma arvan. Kolisin vahepeal ja pisut raske oli kohaneda, kuid nüüd on kõik okei," oli tema vastus aus nagu alati.
"Tore kuulda," vastasin talle.

Daisy keeras muusika valjemaks ja karjus: "Kes tahab tantsida?" Inimesed huilgasid vastuseks ja esimesed julged alustasid tantsimist. Mulle see rahvamass ei meeldinud, seega läksin kööki, et pisut snäkke võtta. Kööki jõudes nägin palju enda lemmiksnäkke. Veetsime Tobyga seal aega süües ja naerdes.

Tundisin, kuidas telefon mu tagataskus vibreerima hakkas. Palusin Tobyl oodata ja vastasin kõnele. See oli mu ema. Ta rääkis kiiresti ja sosinal. Mõistsin, et midagi on juhtunud.
"Palun mine kiiresti koju, ma kirjutasin sulle kirja. Ma pean nüüd lõpetama," ütles ta viimase asjana ja lõpetas kõne.

Toby nägu oli murelik: "Mis juhtus?"
"Ma pean kiiresti koju minema, mu ema helistas. Midagi on juhtunud. Anna mulle kiiresti oma number, siis hiljem saame veel edasi rääkida," palusin ma teda. Samal ajal, kui Toby mu telefoni oma numbrit toksis ja kiire vastamata kõne tegi, et ma saaks ka tema numbri, otsisin ma Daisy üles ja ütlesin, et ma pean lahkuma.

"Väga tore oli, kuid mul juhtus kodus midagi tõsist ja ma pean minema," ütlesin talle murelikult.
"Ma mõistan. Aitäh, et kohale tulid!" hüüdis ta mulle järgi. Trügisin inimeste vahelt esikusse, kus mind Toby ootas. Ta ulatas mulle mu telefoni. Kallistasime ja hüüdsin talle, et me peaks millalgi jälle kokku saama.

Lajatasin välisukse selja tagant kinni ja jooksin koju. Pidevalt jälgisin kella ja arvutasin, mitu minutit tagasi mu ema mulle helistas.

Jõudsin koju. Uks oli lahti, kuid majas polnud kedagi. Enam mind ei huvitanud, et ema käskis koju jõudes jalanõud jalast võtta. Tormasin vanemate tuppa, sest see oli kõige loogilisem koht, kust võiks ema kirja leida. Lõpuks leidsin selle vanemate toast voodilt.  Avasin kirja, ise kiiruga esikusse suundudes.

Kallis Cathleen!
Ma teadsin, et kunagi see päev tuleb. Mina ja isa oleme maffia poolt kinni võetud. Mäletad seda meest, kes meile ootamatu külaskäigu tegi ja raha nõudis? Ta viis meid nüüd oma bossi juurde. Nad viivad inimesi sinna mahajäetud tehasesse. Tead küll, kus see asub, sest vahel käid seal oma sõpradega uudistamas. Palun mine sinna.

Armastusega, ema.

Toppisin kirja taskusse ja lukustasin välisukse. Võtsin jalgratta ja kihutasin tehase poole. Sõitsin sinna 15 minutiga.

Kohale jõudes toetasin oma ratta vaikselt vastu seina. Hiilisin hoonesse. Tehas oli paarkümmend aastat tühjana seisnud. Hoone oli külm ja rõske. Tolmusel betoonpõrandal oli 4 paari jalajälgi. Vaatasin, kuhu need jalajäljed juhatavad.

Läksin vaikselt mööda metalltreppi üles, ikka jalajälgi järgides. Üsna varsti jäin seisma ühe ukse taga. Avasin selle vaikselt. Uks kääksus pisut, kuid keegi ei märganud seda. Kiikasin sisse. Õnneks see oli õigesse ruumi juhatav pikk koridor. See oli pime, kuid siiski nägin tolmus jalajälgi. Hiilisin järgmise ukse juurde, mille vahelt tuli pisut valgust. Tõmbasin ukse natuke rohkem lahti. Piilusin ukse vahelt ruumi. Ema nuttis ja isa vaidles kellegagi. Oleksin tahtnud oma ema juurde joosta, et teda kallistada ning lohutada.

Isa lükati ema kõrvale toolile. Isa kallistas ema ja üritas teda lohutada. Kuulsin pisut, kuidas ema ütles läbi nutu, et tal on minust kahju ja kuidas ta tahaks mind veel viimast korda näha. Ehmatasin, sest uks paukus. Kontrollisin seljatagust. Seal polnud kedagi. Ohkasin kergendunult.

Jälgisin, kuidas üks mees sammus mu vanemate poole, käes relv.
Mees küsis: "Kas te teate, miks te siin olete?"
Ema noogutas, üritades nuttu kinni hoida.
"Järelikult peaksite ka teadma, mida me nüüd tegema hakkame," ütles mees relva laadides. Nägin ema silmadest peegeldumas õudust ja ta hakkas anuma, et neile antakse veel maksmiseks 2 nädalat.

"Me oleme juba viimased 6 nädalat seda ühte makset oodanud, enam me seda ei pikenda," vastas mees karmilt. Kuulsin veel üht ukse avanemist. Seekord jäin ma vahele. Pikk ja lihaseline mees tiris mu endaga kaasa.
"Vaadake, kes meil siin on," lausus mees oma kolleegidele. Kolleegid naersid mu üle.
"Las ta vaatab siis oma vanemate surma pealt," otsustasid mehed ja haarasid minust kinni.

"Ei!" rapsisin nende käte vahel. Tahtsin lihtsalt minema joosta, koju, oma voodisse teki alla. Üritasin lihtsalt nende haaretest vabaneda. Tahtsin kasvõi oma vanemate juurde joosta, et neid veel viimast korda kallistada.

Mind suruti toolile ja seoti kinni. Lihaseline mees tõstis mu vaevata üles ja tassis mu vanematele lähemale. Ta pani mu tooliga põrandale ja võttis oma relva. Laadis seda rahulikult ja ulatas selle väiksemale mehele. Nad suunasid püssitorud mu vanemate poole.

Ema vaatas mulle otsa ja tema viimasteks sõnadeks olid: "Ma armastan sind." Isa silmis ma nägin kahetsust ja kurbust, kuid samas ka seda suurt armastust, mida ta harva mulle ja emale jagas. Käis kaks lasku, kõik selles ruumis kajas. Kuulsin laskude kaja veel oma kõrvus. Pisarad veeresid mu põskedelt alla. Alguses kaks pisarat, siis kolm, kuni lõpuks oli neid nii palju, et põrandale tekkis loik.

Mind seoti lahti ja mehed kõndisid minema. Minust nad ei hoolinudki. Nad teadsid, et ma ei julgeks politseisse minna. Värisedes kõndisin oma vanemate juurde, kes olid toolidelt põrandale kukkunud.
"Miks, lihtsalt miks pidi see just minu vanematega juhtuma?" pärisin endalt nuttes.

Ma ei hoolinud, et surnukehad verised olid. Ma kallistasin oma vanemaid veel viimast korda. Mu riided muutusid veriseks. Lihtsalt tahtsin seal nutta, kuni kõik maailmamured oma raskusega mu ära lämmatavad. Lõpuks pidin siiski lahkuma. Võtsin mälestuseks nende abielusõrmused. Neid olid nad alati hästi hoidnud ja iialgi polnud ma neid näinud ilma sõrmuseta.

Lahkusin pisaratest märjana ja verisena hoonest. Võtsin oma jalgratta ja sõitsin tagasi koju. Ma ei soovinud endale rohkem probleeme kaela tõmmata, seega jätsin politseisse helistamata.

Koju jõudes vahetasin riided, panin abielusõrmused pisikesse karpi ja helistasin Tobyle. Teatasin talle juhtunust. Ka tema nuttis, mu isa oli olnud talle väga tähtis ja lähedane isik. Ma pidin ka Eunhale Koreasse helistama. Ma tahtsin tema juurde kolida.

Helistasin Eunhale ja teatasin juhtunust. Mainisin ka oma soovi tagasi Koreasse kolida. Talle see mõte ei meeldinud ja ütles, et tema tahaks hoopis Ameerikasse kolida. Vastasin, et ta seda oma vanematega arutaks. Lõpetasime kõne.

Mõned nädalad hiljem pärast vanemate surma, olid Eunha vanemad otsustanud, et Eunha tuleb aastaks vahetusõpilaseks Ameerikasse, et mulle toeks olla, kuid hiljem peab ta kodumaale naasma. Vahetasin ka kooli ja elasin koos onu, tema abikaasa ja Tobyga.