Ta isa on maffiaboss // Completed

(12. peatükk) Õhtu restoranis

Jae äratas mu üles. Olin veel unine ja natuke segaduses, aga varsti sain ma juba paremini aru, mis toimub. Hommik oli kätte jõudnud.

Jae oli juba riided ära vahetanud ja hüppas mu voodis, samal ajal hüüdes: "Emme, ärka üles. Ma tahan süüa."
Ignoreerisin teda, aga ta ei jätnud järgi. "Emme, ma tean, et sa oled ärkvel. Tõuse nüüd püsti, mine kööki ja tee mulle omletti," hakkas ta hääl valjenema. Keerasin külge, ise üritades veel pisut magada. "Viis minutit veel," palusin ma teda, nagu oleksin väike tüdrukutirts, kes kooli ei taha minna.

"Ei, emme. Ma tahan süüa, ma olen juba tund aega oodanud," lõpetas ta hüppamise ja viskas end mu kõrvale pikali. "No hea küll, ma siis ärkan üles," andsin alla ja tõusin püsti.

Garderoobis vahetasin kiirelt riided ja läksin kööki. Külmkapist võtsin munad ja piima. Köögikapist veel jahu ja kausi. Panin kõik köögilauale ja hakkasin omletitainast tegema. Panin kõik koostisained kaussi, lisasin soola ja miksriga segasin need ühtlaseks. Kuumutasin pliidi ja valasin segu pannile. Üsna varsti täitis kööki mõnus hommikusöögi lõhn ja kui ma olin omleti tegemise lõpetanud, viskasin ka paar peekonit pannile ning praadisin peekonit juurde.

Jae istus rahulikult laua taga ja jälgis, kuidas ma süüa teen. Talle meeldis vaadata mind süüa tegemas. Ta nimetab seda rääkimiseta kokandussaateks. Mulle tegelikult meeldiks see saade. Oleks ainult köögis olevad helid ja mitte mingisugust lisajuttu. Ainult all ääres jookseksid subtiitrid, et inimesed mõistaksid, mida ma parasjagu teen.

Keerasin pliidi kinni ja jagasin peekoni kahe taldriku vahel ära. Omlett oli seal juba olemas. Asetasin taldriku Jae ette ja ta alustas söömist, istusin ka toolile. Ühinesin Jaega.

Lõpetasin söömise, Jae oli juba ammu lõpetanud ja ma panin mustad nõud masinasse.

Läksin poissi otsima. Teda polnud enda toas ega elutoas. Teda polnud ka minu toas. "Kus ta küll on?" pomisesin endale. Järsku tuli ta oma toast välja ja ma olin üllatunud.

"Ja kus sa veel end peitsid, noormees?" küsisin.
"Peidus olin, riidekapis," vastas ta mulle itsitades.
"Miks sa seal riidekapis end peitsid?" küsisin olles rohkem üllatunud kui varem.
"Ma tahtsin, et sa mind otsima tuleksid," oli ta nüüd pisut kurb.
"Oih, palun vabandust, ma ei teadnud, aga mis sa arvad, äkki me peaks nüüd peitust mängima. Nüüd ma ju tean, et sa tahtsid peitust mängida," vastasin talle kavala naeratusega.
"Jaa, aga sina loed," hüüdis ta mulle oma peidukoha poole tormates.

Keerasin näoga vastu seina ja hakkasin lugema. Kui lugemise lõpetasin, hüüdsin: "Tulen!" Otsisin teda elutoast, seal teda polnud. Minu toas ta ka polnud. Läksin vannituppa ja ma leidsin ta vannist. Ta oli seal pikali, et ma teda kohe ei märkaks. Järgmisena luges tema.

Me olime poolteist tundi mänginud peitust.

"Mängime mingit lauamängu," pakkus seejärel Jae. "Hea küll, aga mida me mängime?" nõustusin ma lauamänguga.
"Mängime me lemmikut "Reis läbi elu"," pakkus Jae.

"Okei, aga kus see on?" vaatasin ma otsivalt ringi. „See peaks minu toas riiulis olema. Oota, las ma lähen ja toon selle," ütles Jae ja sammus oma tuppa, jättes mind ootama elutoa diivanile.

Ta tuli tagasi, lauamäng pihus. Poiss pani selle elutoa lauale ja tõstis mängu karbikaane pealt. Sealt vaatas meile vastu pisike segadus, sest mängurahad olid laiali ja kaardid ka. Korrastasime selle koos ära ja valisime autod. Mina võtsin omale rohelise ja Jae valge. Alustasime mänguga.

Mäng lõppes ja me mõlemad lugesime oma raha kokku. Jae võitis, jälle. Ma ei saa aru, kuidas ta selles mängus nii osav on. "Mul on kõht tühi," ütles Jae lauamängu tagasi oma tuppa viies.