Ta isa on maffiaboss // Completed

(20. peatükk) Teadmine

Ärkasime päris vara, et rongile jõuda ja sõita Eunha perekonnale külla. Nad elasid Seoulist tunni ajase rongisõidu kaugusel. Võtsime kõik oma kohvrid ja asjad ning istusime taksosse, mis sõitis rongijaama.

Väljusime taksost ja otsisime oma rongi üles, mis pidi 15 minuti pärast jaamast väljuma. Kui rongi leidsime, ronisime sinna sisse ja istusime oma kohtadele. Rong hakkas liikuma ja me otsustasime veel pisut puhata.

Rongi kõlaritest kõlas meie peatuse nimi. Võtsime oma asjad ja liikusime väljapääsuni. Kui rong peatus, avasime ukse ja astusime rongist välja. Kõndisime jaamas ringi ja otsisime Eunha vanemaid.

Järsku jättis Eunha oma kohvri meie juurde ja tormas kuhugi. Ta leidis oma vanemad. Haarasin tema kohvri kaasa ja liikusime rahulikult nende suunas. Eunha nuttis ja kallistas oma vanemaid. Ta oli neid ikka väga palju igatsenud. 

Jalutasime Eunha lapsepõlvekoju, kus meil oli nii palju ühiseid mälestusi. Meenutasime neid Eunha ja tema vanematega. Naersime palju. Proua Lee mainis, et nad on oma maja uuendanud ja pisut juurde ehitanud.

Jõudsimegi värava juurde. Proua Lee juhatas meid sisse. Aed oli suur ja seal kasvas väga palju kirsipuid. Kahjuks need enam ei õitsenud. Ühe kõrgema kirsipuu küljes oli ka kiik nagu minu mälestustes. Väiksena kiikusime seal palju.

Meid juhatati majja ja näidati me magamistube. Pidime sinna jääma neljaks päevaks ja reisi lõpu poole pidime veel sinna jääma, kuid kolmeks päevaks.

Minny oli koos Jaega ühes magamistoas ja me Seaniga olime teises magamistoas. Eunha magas enda kunagises toas. Sammusin magamistuppa ja panin mõned riided kappi.

Otsustasin üksi pisut aias ringi jalutada. Mulle meenusid meie väiksed teepeod ja muid asju. Märkasin ka basseini, kuhu ma hiljem ujuma minna soovisin. Seda bassein on siia alles ehitatud, sest ma ei mäletanud, et see seal oleks olnud.

"Cathleen!" hüüti mind. Pöörasin end ümber ja nägin proua Lee'd minu poole kiirustamas.
"Mul on vaja sinuga rääkida," vastas ta murelikult ja kontrollis, et keegi meid ei kuuleks. Proua Lee pole selline, kes kontrolliks, et mitte keegi teda ei kuuleks. Alati oli keegi, kes võis me juttu kuulata, aga sellisel juhul rääkis ta vaiksemalt.

"Sa pead oma poisssõbraga rääkima tema isast, see on tähtis," ütles ta vaikselt ja lahkus. Mõtlesin, mida ta sellega öelda tahtis ja lubasin endale, et ma räägin Seaniga tema isast enne magamaminekut.

Jalutasin tagasi majja ja otsustasin ujuma minna.
"Emme, kuhu sa lähed?" küsis Jae, kui ta nägi mind ujumisriietes õue minemas.
"Siin on bassein ja ma lähen sinna ujuma. Kui tahad, tule ja kutsu teised ka," vastasin talle edasi kõndides.

Basseini juurde jõudes katsusin varbaga vett. Õnneks oli vesi soe. Viskasin rätiku ühele lamamistoolile ja laskusin vaikselt redelist vette. Kuulsin juba teiste juttu ja naeru, kui nad basseini poole liikusid. Kui nad kohale jõudsid, viskasid nad rätikud lamamistoolile ja hüppasid vette, pritsides mu märjaks. Kiljatasin ja palusin neil lõpetada mu pritsimine, kuid seda nad ei teinud.

Mängisime veel rannapalliga vees niisama. Eunha vend oli ka ujumas. Meil oli väga lõbus, kuid paari tunni pärast hakkas meil jahe ja otsustasime veest välja tulla ja sööma minna.

Läksin paariks minutiks duši alla, et oma juukseid klooriveest loputada. Välja tulles panin selga ühe Seani paljudest pusadest ja lühikesed püksid. Niiskete juustega läksin alumisele korrusele sööma.

Teised olid just söömisega alustanud. Suur madal laud oli kaetud väga paljude erinevate korea toitudega. Istusin Seani kõrvale põrandale. Olin juba unustanud, kuidas korea toit maitses. Seda proovides, meenusid mulle mu ema tehtud toidud, kui ma väiksem olin. Oh, kuidas ma oleks tahtnud, et ema need valmistanud oleks.

Jutustasime veel oma elust Ameerikas ja kuidas me tegelikult olime Eunhaga oma kodumaa maitseid igatsenud. Harjutasin ka pisut oma korea keelt, sest seda oli vaja mul meelde tuletada. Pärast söömist läksin magamistuppa ja jäin Seani ootama, et temaga rääkida.

Kui Sean lõpuks tuppa tuli, muutusin otsekoheseks ja küsisin: "Kes su isa on ja miks proua Lee palus mul sel teemal sinuga rääkida?" Nägin Seani pilgust, et see oli tema jaoks ootamatu.
Sean istus sõnatult voodi äärele ja vastas: "Ma teadsin, et kord see päev tuleb ja sa minult selle kohta pärima hakkad. Mu isa on ühe maffia boss."
"Aga miks sa mulle seda varem ei öelnud ja kuidas see üldse minuga seotud on?" tekkis mul küsimusi juurde.

"Mu isa tappis su vanemad."

See lause oli tuline nool minu südamesse ja see nool vallandas mu pisarad. Mu poisssõbra isa on maffiaboss. Maffiaboss, kes tappis mu vanemad mingi tühise laenu pärast. Ma muutusin vihaseks ja ka Sean nägi seda. Tema süütunne ainult kasvas.

"Ma palun väga vabandust sellepärast, mida mu isa tegi su vanemate ja sinuga. Anna andeks."

Viha minus lahtus, kui lõpuks mõistsin, et see pole tema süü. See pole tema süü, et kinu vanemad on tema isa poolt tapetud. See pole tema süü, et ta on maffiabossi poeg. Me ei saa siin maailmas ju valida, millisesse perre me sünnime.

"Ma saan aru, see pole sinu süü. Ma annan sulle ja su isale andeks. Kuigi see on minu jaoks midagi väga rasket, teen ma seda siiski," vastasin lõpuks.

Sean vaatas mulle otsa. Ta silmades oli näha seda süüd ja häbi, mida ta oma isa pärast tundis. Mul hakkas temast nii kahju, et ma lõpuks kallistasin teda. Ma kallistasin teda nii kaua, kuni ta mõistis, et mina enam temast nii lihtsalt lahti ei lase. Heitsime voodile pikali.

"Nuta, nuta. Nuta oma viha ja lein välja. Lihtsalt lase sellest lahti," lohutas ta mind. Need sõnad rahustasid mu südant ja kogu see viha, mis ma tema isa vastu tundsin, lahkus mu kehast. Nutsin veel pikalt ja tema ikka lohutas mind.

Lõpuks ennast pisut kogudes ütlesin talle, et me ei liiguks kuskile ja jääksime nii nagu, me olime. Sean lihtsalt silitas mu pead, kuni ma uinusin.