Ta isa on maffiaboss // Completed

(8. peatükk) Tükike minevikust

Ärkasin päikesevalguse peale ja mulle meenus eilne õhtu. Keerasin pea põranda poole ja vaatasin, kuidas Sean rahulikult magab.

"Küll ta on armas, kui ta nii magab," mõtlesin ma end ümber keerates, et oma telefon öökapilt haarata. Vaatasin kella ja kuupäeva. Täna on ju reede.

Õnneks mul oli puhkepäev ja ma ei pidanud tööle minema. Sain Seani aidata poes, kui ta seda vajas. Mõtlesin veel hetkeks tänasest ööst. "Keda ta isa tahtis? Ma ei tohi end tema asjadesse segada. Ilmselt keegi nende tuttav," rahustasin end mõttes, kui kuulsin selja tagant, et keegi haigutas.

Keerasin end ümber, telefoni tagasi öökapile libistades ja märkasin, et Sean oli just üles ärganud.

Sean märkas, et ma olen ka üleval ja tervitas mind: "Tere hommikust, päiksekiir. Kuidas magasid?"
Olin üllatunud tema tervitusest, kuid ma ei näidanud seda välja. "Normaalselt, ma arvan. Ja sina?" küsisin ma vastu. "Ma kaua magada ei saanud. Mis see kell on?" oli ta jälle oma silmad kinni pannud ja ootas mu vastust.

Korraks jäin teda imetlema, kui ta silmad järsult avas ja haaras põrandalt telefoni pahuralt naljatades: "Ikka pean ise vaatama. Oi, kui palju see kell juba on. Täpselt 10.30. Cathleen, kuule." Olin unine ja lihtsalt mühatasin vastu, et ma kuulen.

"Kas sa tööl ei peaks juba olema?" küsis Sean istukile tõustes, silmad ikka mind vaadates. Raputasin õrnalt, kuid nähtavalt pead. "Ei, mul on täna puhkepäev," laususin vastuseks.

Jäin veel voodisse pikali. Tahtsin veel magada, aga und ei olnud. Sean läks WCsse ja siis kööki. Lõpuks ikkagi ajasin end voodist püsti ja kõndisin aeglaselt nagu tigu oma garderoobi, et seal riideid vahetada.

Valisin 90ndate stiilis valge nabapluusi, millel olid paljastavad õlad ning pikad kõrge pihaga helesinised teksad. Vahetasin riided ja läksin vannituppa, et enda nägu ja hambaid pesta. Valmis saades mõtlesin minna Jae'd äratama, aga elutoast möödudes, märkasin, et ta oli juba diivanil ja vaatas multikaid.

"Jae, täna sa kooli ei lähe!" hõikasin ma talle. Ta vaatas mulle järgi, nägu särades ja naeratades.

Kööki jõudes nägin, et Eunha tegi juba süüa. Minny oli ka ärkvel ja kolmekesi nad jutustasid midagi salapäraselt.

"Tere hommikust kõigile!" ütlesin ma köögis olijatele.
"Kuidas sa magasid?" päris hommikusöögi tegemisele keskenduv Eunha.
"Normaalselt magasin," kostsin samal ajal Minnyt kallistades.
"Millest te muidu enne minu tulekut rääkisite?" pärisin uudishimulikult.
"Ah, niisama, rääkisin neile sellest öösel juhtunust. Neil polnud sellest õrna aimugi, sest me olime nii vaiksed või nad lihtsalt magasid sügavalt," ütles Sean. Noogutasin lihtsalt.

Läksin elutuppa, et multikaid Jaega vaadata. Multikaks oli "Käsna-Kalle Kantpüks". Meil oli väga tore seda koos vaadata. Kui multikas lõppes, kutsuti meid sööma.

Tõusime püsti ja liikusime söögituppa. Laua äärde jõudes, nägin kui palju erinevaid asju meil hommikusöögiks oli. Näiteks oli muna mitmel eri viisil, peekonit, sõõrikuid ja ka apelsinimahla. Võtsin istet ja hakkasin sööma. Kiitsime Eunha söögitegemisoskust.

"Mis me täna teeme?" küsis Jae. "Ma mõtlesin minna Seanile poodi appi, kui tal seda vaja läheb," vastasin Seanile ja oma pojale otsa vaadates.
Sean raputas pead: "Ei, pole vaja. Ma tahtsin oma poe tänaseks kinni panna ja sellega nädalavahetusel tegeleda."
"Lähme täna hoopis kaubanduskeskusesse," pakkus Eunha. Kiitsime ta mõtte heaks.

Minny lisas: "Ma kahjuks ei saa tulla, sest ma pean kodus kohvrit pakkima kuna mul on tätoveeringute võistlus Washingtonis ja ma lendan sinna."
Eunha ütles kurvalt: "Sellest on küll kahju, aga me saame neljakesi ka hakkama." Lõpetasin hommikusöögi ja tõusin lauast.
Sisenesin oma tuppa. Läksin garderoobi ja istusin oma meigilaua taha.

Varsti oli Minny esikus ja pani jalanõusid jalga. Kallistasin teda veel korra ja soovisin talle võistluseks õnne. Lehvitasime talle akna pealt.

Sean parkis oma auto ära ja me läksime kaubanduskeskusesse. Enne laiali minemist leppisime kokku, et me saame kell viis kokku ühes kohvikus.

Me läksime Jaega mulle ketse otsima. Vaatasime mitmest poest, aga me ei leidnud midagi. Sattusime Vansi poodi. Sealt leidsin ühed kenad allahinnatud Vansid. Need olid musta värvi ja kollaste päevalilledega. Mulle need väga meeldisid ja õnneks oli veel minu suurust saada ka.

Läksin kassasse ja ostsin omale need päevalilledega Vansid. Kahe tunni pärast olin ma endale ja Jaele paar hilpu veel ostnud ja hakkasime kohvikusse minema. Kohvikus me sõime kooki ja jõime teed. Jutustasime veel pisut ja otsustasime parki minna.

Olime pargiväravate ees, kui Jae meist mööda tuhises ja tuviparve taga ajama hakkas. Me jalutasime kolmekesi Jaele rahulikult järgi, kuni ta leidis sõbrad, kellega mängida. Me ka peatusime ja otsisime endale pargipingi, kus Jae'd jälgida ja samal ajal juttu puhuda.

Järsku ütles Sean ootamatult: "Sa pole mulle veel rääkinud, kuidas sa Jae lapsendasid ja kust sul selline mõte tuli."

Eunha vaatas mulle järsult otsa ja ütles: "Ma lähen Jaega mängima."

"Kui ma olin veel väike tüdruk ja Koreas elasin, oli mu ema parim sõbranna endale ühe tüdrukutirtsu lapsendanud. Selle lapse ja Eunhaga olime koos ning mängisime peaaegu iga päev. Ta oli me parim sõbranna ja meil olid tihti ühised pidžaamapeod," ütlesin ma pisaraid tagasi hoides, "kuid ühel päeval saime teada, et ta oli haiglas. Ma kiirustasin oma emaga haiglasse. Küsisime registratuurist ta palati numbrit. Kui me teada saime, mis palatis ta on, jooksime sinna ja ma tõttasin kohe ta voodi kõrvale. Haarasin ta käest, kuid ta magas. Emad lahkusid ruumist, et ma saaks rääkida oma parima sõbrannaga. Ütlesin talle, kui hea ja tore sõber ta on. Lubasin talle, et kui ma täiskasvanu olen, lapsendan ka endale ühe lapse. Jätsin temaga hüvasti. Peale seda tulid meie emad palatisse. Ta ema saabus koos arstiga ja kui arst monitore kontrollis, ütles ta, et ta on meie seast lahkunud. Mitu päeva olime Eunhaga sellest šokeeritud ja me ei rääkinud kellegagi ega söönud midagi."

See oli minu jaoks üks valusamatest mälestustest ja ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Need voolasid ojadena mu põskedelt alla. Ma tundsin, et keegi pani lohutavalt oma käed ümber minu. Ma ei vaadanud, kes see on, vaid lihtsalt nõjatusin vastu ta rinda, samal ajal, kui ta silitas mu juukseid ja sosistas, et ma kõik välja nutaks ja et kõik on korras.

Lõpuks, kui ma olin ennast tühjaks nutnud, tõusin ma jälle ja vaatasin talle nutuste silmadega otsa. See oli Sean, kes oli mind lohutanud. See oli temast väga armas. Pühkisin oma pisarad ära ja kogusin end pisut.

Sean tõusis püsti ja hakkas kuhugi liikuma. "Kuhu sa lähed?" küsisin ma talle järele kiirustades. "Lähme otsime Jae ja Eunha üles!" hõikas ta. Ta hakkas mu eest ära jooksma ja ma jooksin järgi.

Varsti leidsime nad üles ja me otsustasime koju minna. Jael oli lõbus ja ta oli endale uued sõbrad leidnud, kellega mängida ka järgmine kord, kui ta tagasi tuleb. Olin õnnelik, et ta oli sõbrad leidnud. Kõndisime Seani autoni ja istusime sinna sisse.

Sean viis meid kõiki koju, sest meil oli palju kotte ja ma poleks jaksanud neid kõiki korraga ära viia. Lehvitasin veel Seanile ja Eunhale.

Jae aitas mul välisukse lahti keerata ja kotid tuppa tuua. Ma olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa teha, vaid võtsin kapist kiirnuudleid ja me sõime neid. Ütlesin veel Jaele, et lähen magama ja et ta ka läheks õigel ajal magama. Ta noogutas ja läks telekat vaatama. Ise läksin oma tuppa.

Panin pidžaama selga ja heitsin voodisse.