(14. peatükk) 5 aastat tagasi

36 3 0
                                    

Tulin koolist koju. Ma olin 16aastane ja just alustanud gümnaasiumit. Jõudsin oma koduvärava ette, kuid tänaval oli võõras auto, mida ma polnud varem näinud. Mõtlesin, et vanematel on ilmselt keegi külas. Mu vanematel oli oma lilleäri, mille omanik oli mu isa ja ema töötas seal lilleseadjana, kuid täna oli tal vaba päev.

Avasin ukse, kuid peatusin, sest kuulsin tumedat häält rääkimas. "Kas sa lootsid meile oma võlga mitte maksta?" küsis mehehääl. Ma arvasin, et see heli tuli köögist. Tulin vaikselt esikusse ja sulgesin hääletult välisukse.

"Meil on hetkel pisut finantsraskusi," kuulsin oma kerge korea aktsendiga ema võõrale vastamas. Asetasin ärevalt oma koolikoti esikupõrandale. Hiirvaikselt hiilisin ukse juurde, mis juhatas esikust teistesse ruumidesse. Uks oli paokil. Tegin selle pisut rohkem lahti, et kuuleksin paremini.

Ma igaks juhuks ei piilunud ukse vahelt, et näha, mis seal toimub. Oli kõigest kuulda, mis toimub. Edasi sain ette kujutada, mis seal olema peaks. Miski lendas vastu põrandat kildudeks. Arvasin, et see oli ema kõige kallim ja lemmikum vaas, kuhu ta oli hommikul ühe kena lillekimbu pannud. Võpatasin, õnneks ei tekitanud sellega mingeid helisid.

Kuulsin, kuidas mu isa trepist alla tuli. Ilmselt oli ta selle kära peale oma uinakust ärganud. Kuulsin tema aeglaseid ja tuhme samme köögi poole liikumas. "Oh, kes see end nüüd siia kohale viitsis vedada. Kus mu raha on?" muutus mees korraks sarkastiliseks.

Lõpuks mõistsin, et ma ei tohiks seal olla ja liigutasin oma jalanõud ja koolikoti esikukappi. Esikukapil oli liuguks, mis nägi välja nagu peegel. Sinna mahtusin ka mina.

Varsti kuulsin, kuidas keegi avas köögisahtli. Südamest lootsin, et see on mu ema või isa. Kuulsin, kuidas sobrati. Ma vist siiski eksisin. Köögisahtli avajaks oli võõras. Ta keeras kogu sahtli tagurpidi ja viskas selle sisu põrandale. Kuulsin söögiriistade heleda klirina vahel tuhmi mütsatust. Mees haaras selle, mis iganes maha kukkus. "Miks te mulle valetate, et teil raha pole? Mis asi siis see olema peaks? Kanasuled või?" oli ta vihane.

"Teate väga hästi, et mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse. See on viimane hoiatus. Järgmine kord kohtute mu bossiga ja seda te ei soovi, selles olen ma kindel," lõpetas ta, väljudes köögist ja esiku poole tulles. Ronisin kiiresti esikukappi ja sulgesin ukse. Mees oli maruvihane, avas välisukse ja virutas selle suure pauguga kinni.

Lükkasin liugukse lahti ja tormasin akna juurde. Nägin, kuidas ta helistas kellelegi, ise autosse istudes ja minema sõites. Haarasin kapist oma koti ja tormasin kööki.

Köögis oli segadus. Ema lemmikvaas oligi kildudena põrandal, nagu ma eelnevalt arvanud olin. Ema kükitas põrandal ja pani sahtlis olnud asju tagasi. Isa ta kõrval pühkis vaasikilde kokku.

''Too tolmuimeja, palun,'' ütles ema mulle pilku tõstmata. Läksin trepi all olevasse pisikesse kambrisse. Otsisin tolmuimeja üles ja vedasin selle kööki. Ühendasin selle vooluvõrku ja vajutasin tööle. Isa oli suuremad killud ära koristanud ja ma pidin need pisemad killud tolmuimejaga ära koristama.

Lõpetasin ja viisin selle tagasi sinna, kust varem olin võtnud.
"Kaua sa siin olid? Palju sa pealt kuulsid?" uuris ema murelikult. Pidin temaga aus olema. Ma ei tahtnud meievahelist suhet ära rikkuda.
"Ma kuulsin kõike alates vaasi purunemisest ja paar lauset enne seda," langetasin süütundest pea.
"Ma arvan, et me peaksime sulle kõik ausalt ära rääkima," istus ema isa kõrvale köögilaua taha.

"Nimelt, see mees, kes just siin käis, kuulub ühte maffiasse, kust me laenasime suurema summa raha ja kirjutasime lepingule alla, kuigi me polnud seda isegi korralikult läbi lugenud. Tagasi maksmise summa oli sama summa, mida me laenasime pluss pool sellest summast. Meil pole hetkel väga raha, sest hiljuti tellisime suurema hulga lilli kui tavaliselt. Meil on aega kuu, et hankida sama summa, mis kokku lepitud. Kui me seda ei tee, kaotame isaga oma elud," ohkas ema sügavalt.

Ehmusin ja sain pisut kurjaks: "Kuidas te saite siis niimoodi lugemata sellele alla kirjutada?" Vanemad tundsid end pisut süüdi ja nad vabandasid.

"Hea küll, aga nüüd pole enam midagi teha," andestasin neile. Keerasin vanematele selja, haarasin koolikoti ja läksin oma tuppa kodutöid tegema.

Ta isa on maffiaboss // CompletedDonde viven las historias. Descúbrelo ahora