Ta isa on maffiaboss // Completed

(7. peatükk) Vargus kunstipoes

Ärkasin keset ööd üles. Sean oli ärkvel ja ta raputas mind, et ma üles ärkaks.

"Mis kell on?" küsisin ma uniselt voodis istukile tõustes.
"Kell peaks 3.03 olema," vastas Sean mu voodist eemaldudes.
Olin pisut pahane ja küsisin: "Miks sa mu äratasid?"
"Mu kunstipoes toimus vargus, politseist helistati," ütles ta mulle ja keeras selja.
"Mida? Millal?" muutusin erksamaks.
"Umbes pool tundi tagasi," vastas ta, ikka seljaga minu poole olles. Tahtsin püsti tõusta: "Ajame teised ka üles."

Sean peatas mu.
"Ei, ei. Pole vaja. Lähme kahekesi sündmuskohale. Las teised magavad edasi. Homme on ju siiski tööpäev," rahustas ta mind.
"Okei. Ma lähen, vahetan riided ära ja siis lähme," tõusin voodist ja sammusin garderoobi poole.

Läksin oma garderoobi ja vahetasin kiirelt riided. Tormasime esikusse, panime jalanõud jalga, avasin ja lukustasin välisukse ning jooksime Seani kunstipoe juurde.

Poe ukse ees olid politseilindid ja politseiautod.
"Tervist, kas te olete Sean?" küsis politseivormis naine.
"Jah," vastas Sean poe ukse poole korraks vaadates.
"Kas teil on nimekiri kõikidest asjadest, mis teie poes on?" kontrollis politseinik.

Sean noogutas märkamatult: "Ikka on. Ma olen alati valmis olnud ootamatuteks olukordadeks."
"Väga hea, siis palun sisenege oma poodi ja vaadake üle, mis teil varastatud on," pööras naine oma selja meie poole ja suunas käe lindiga kinni pandud ukse poole.

Sean sisenes ettevaatlikult poodi, viibates mulle, et ma järgneks.
"Mul on tunne, et miski on siin valesti või teistmoodi, aga nimekirjas on kõik olemas, kas sa paned midagi tähele?" ütles ta mulle üht riiulit vaadates.
"Aga oota, mis see on?" näitasin murtud paberi poole.

Võtsin riiulilt selle murtud paberi.
"Ma annan selle politseinikule," hakkasin politseiniku poole liikuma, kes oli vahepeal välja läinud.
"Oota. Anname selle hiljem, las see jääda minu kätte," Sean haaras mu käsivarrest, peatades mu.
Vaatasin korraks ta kätt, mis minu omast kinni hoidis ja siis üritasin ta pilku püüda: "No hea küll, aga mis seal kirjas on?"
"Hiljem vaatame. Lähme ütleme politseinikule, et siin olid lihtsalt vandaalid," oli Sean rahulik, aga pisut pinges. Noogutasin talle.

Me sammusime tagasi politseiniku juurde ja teatasime, et siin olid kõigest vandaalid lõhkumas käinud, aga midagi pole kadunud. Peale seda läksime tagasi minu juurde. Keegi polnud õnneks üles ärganud.

Läksime mu tuppa ja hakkasin tagasi magama minema. Tulin garderoobist välja ja mul oli seljas mu lõheroosa pidžaama. Märkasin, et Sean luges oma kirja ja viskasin pilgu peale sellele kirjale. Õnneks ta ei teadnud, et ma ta selja taga olen, nii et ta ei püüdnud seda varjama hakata.

Too ta mulle või ma rikun su elu nii palju, et sa ei taha enam elada. Teine võimalus on see, et sa hakkad mu sõna kuulama ja ühined minu maffiaga. Kirjuta oma vastus samale paberile ja pane see samasse kohta, kust sa selle paberi leidsid. Mu alluv tuleb ja võtab selle. Tähtaeg on 15. aprill. Armastusega, isa.

"Hei, kuule, kas kõik on korras?" küsisin ma oma telefoni vaadates, varjates tõsiasja, et ma seda kirja lugesin.

"Jaa, jaa. See on lihtsalt üks mõttetu kiri," keeras ta oma näo mu poole, kirja tagasi kokku murdes ja seda oma pükste tagataskusse peites. "Kas me peaks sellest politseile rääkima?" vaatasin talle korraks otsa.
"Ei. Seda pole vaja," ütles ta mulle väikse valge vale, sest ma teadsin, et ta valetab.

See on ju ilmselge, aga ta kardab oma isa ja keda ta isa tahab? Mida selle inimesega tehakse?

Sean heitis pikali: "Me peaks magama minema."
"Jah. Head ööd," tõmbasin teki peale ja kustutasin tule.
"Head ööd sullegi," vastas mulle unine Seani hääl pimedusest.