Ta isa on maffiaboss // Completed

(16. peatükk) Tore päev Seaniga

Mul hakkas jahe. Tegin silmad lahti ja märkasin, et mu toauks oli lahti. Ilmselt tehti see lahti, et värskemat õhku tuppa tuleks. Võtsin telefoni, et kella vaadata. Kell oli alles kümme.

Ajasin end voodist püsti ja kõndisin uniselt kööki. Köögis polnud kedagi. Võtsin kapist klaasi, et vett juua. Mõtlesin, et lähen tagasi oma voodisse ja pikutan veel.

Jalgu lohistades läksin tagasi oma voodisse. Jõudsin seal mõned minutid pikutada, kui mu toauks lahti lendas ja Jae koos Seaniga sisse marssis. Nad laulsid ja tegid valju lärmi, et mind üles ajada.

Tõmbasin teki üle pea, lootes, et nad lõpetavad. Järsku oli vaikus. Muutusin uudishimulikumaks ja lootsin, et nad lahkusid. Ei, seda nad ei teinud. Nad hakkasid hoopis mu tekki sikutama. Üritasin tekist kõvasti kinni hoida, kuid ei suutnud.

Jae ja Sean olid kahekesi minu jaoks liiga tugevad. Ilma tekita hakkas mul jahedam kui enne. Tahtsin poistelt oma teki tagasi napsata, kuid ma polnud piisavalt kiire. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui üles ärgata. Nagunii oli mu uni läinud.

Aeglaselt ronisin oma sassis voodist välja ja kõndisin nendega kööki. Nad olid kindlasti näljased.
"Mis te süüa tahate?" küsisin.
"Omletti," palus Jae.
"Sina ja su omlett," naeratasin Jaele.
"Mis toimub?" oli Sean segaduses.
"Jae armastab omletti, aga kas sulle sobib, kui ma omletti teen?" seletasin Seanile.

Sean noogutas. Hakkasin omletti valmistama.

Hiljem istusime juba teleka ees ja vaatasime kolmekesi mingit telesaadet. See oli hetkel populaarne. Meil oli lihtsalt igav. Seani käsi libises ümber mu piha ja tõmbas mu endale lähemale. Ignoreerisin seda sujuvat liigutust. Jae õnneks ei pannud seda tähele.

Kui saade lõppes, tõusis Jae diivanilt püsti ja teatas: "Ma tahan minna parki. Ma ei jaksa enam toas olla."
"Hea küll, lähme," olime Seaniga nõus.

Enne kodust lahkumist võtsin esikukapist sulgpalli komplekti. Läksime õue. Õnneks oli õues soe.

Park oli täis ilusaid taimi. Ta jooksis teiste laste juurde mängima. Samal ajal kõndisin ma Seaniga pargis ringi.

Olime jalutanud peaaegu 45 minutit, kui mul tuli meelde, et me peaks arutama tööintervjuude läbiviimist ja reisi.

"Sean, me peaks läbi mõtlema selle tööintervjuude asja ja planeeriks pisut, kuidas me reisi teeme," tuletasin talle meelde.
Ta vaatas mulle väikse segadusega otsa ja jäi pisut mõtlikuks.
"Ahjaa, me peaks tõesti seda tegema," tuli talle meelde. Istusime lähimale pargipingile. Otsisin hetkeks silmadega Jae'd. Ta mängis ikka veel teiste lastega, oma sõpradega.

Kui olime oma arutamise lõpetanud, tegime lühikokkuvõtte.

"Tööintervjuud korraldame 2 päeva pärast. Reisil oleme 3 nädalat, tutvume vaatamisväärsustega ja lähme Eunha perekonnale külla," kordasin üle.
"Just, aga tule nüüd, lähme otsime su poja ja koera üles," ütles Sean mu randmest haarates ja mind püsti tõmmates.

"Jae!" hüüdsin mängivate laste poole. Jae reageeris kiiresti ja jooksis meie juurde.

"Lähme palun kuskile sööma," palus Jae, "ma suren varsti nälga."
"Jaa, kannata nüüd pisut," ütlesin Jaele.
"Lähme võtame midagi kaasa kuskilt söögikohast ja sööme teie juures, " pakkus Sean.
"See on hea mõte, aga mida te süüa soovite? Minul on täiesti ükskõik," küsisin poistelt.
"Ma soovin kana süüa," lausus Jae.

Sean noogutas ja me otsustasimegi minna KFC'sse, et sealt kanatiibu tellida.

Jõudsime tagasi koju. Andsin toiduga täidetud kilekotid Seanile ja võtsin jalanõud jalast. Sean viis kilekotid kööki. Köögis võtsin kilekottidest kanatiivad välja, panin suurde kaussi ja valmistasin lihtsa dipikastme.

Vaatasime korea draamat ja nautisime kanatiibu dipikastmega.

"Cathleen, me võiks Jaele rääkida oma suhtest," sosistas Sean mulle, "varem või hiljem peab ta teada saama." Vaatasin talle otsa ja noogutasin vaikselt.
"Kuid, kas pole pisut liiga vara sellest rääkida, sest me oleme koos olnud paar päeva?" küsisin vaikselt.
"Seda nüüd küll jah, räägime talle hiljem, aga me peaks millalgi kokku saama Minny ja Eunhaga, et arutada reisi ja kõik asjad selgeks rääkida," vastas Sean.

"Mis asja te seal sosistate?" küsis Jae.
"Me rääkisime reisist, et me peame millalgi Eunha ja Minny'ga kokku saama ja reisi planeerima," vastasin.
"Okei, aga palun ärge rohkem rääkige, see segab vaatamist," keskendus poiss jälle saatele.

Varsti lõpetasime söömise ja ka korea draama. Koristasin Seaniga pisikese kohvilaua ja viisime asjad kööki. Jae oli väsinud ja läks magama. Olime kahekesi köögis.

Kõik oli vaikne, kui Sean küsis: "Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui ilus sa oled?"
"Mida?" olin üllatunud ja palusin tal oma küsimust korrata.
"Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui ilus sa oled?" kordas ta end. Vaatasin talle otsa ja raputasin pead.
"Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui armas sa oled? Sa tõsiselt ka viid mu hauda," vastasin talle.

Ta naeratas mulle ja vastas: "Ei, kuid aitäh, et sa mulle sellest teada andsid. Ma üritan siis vähem armas olla."

"See pole kuidagi võimalik. Minu jaoks on kõik armas, mida sa teed. Hauda viid sa mu nagunii," itsitasin ma vaikselt.

Ta astus mulle ühe sammu lähemale. Kordasin tema liigutust. Ta pani oma käed mu põskedele. Ta liikus mu näole lähemale.

Järsku ta pigistas mu põski ja ütles: "Ma olen seda alati teha tahtnud. Su põsed tundusid nii mõnusad ja pehmed. Sa näed nii armas välja nendega. Su põsed sobivad sulle."
"Ai! See oli valus ja ootamatu," naersin ma temaga, samal ajal pisut kuri olles.

"Ma peaks vist nüüd minema, kell on palju," hakkas ta kiirustama. Ta ilmselt aimas, et mul on pisut halvad kavatsused ja jooksis esikusse. Ma järgnesin talle. Esikusse jõudes olid tal juba jalanõud jalas ning Sean hakkas oma jakki võtma.

"Oota!" hüüdsin talle vaikselt, "kas sa vabandust ei palugi?" Ta võttis oma jaki, tuli minu juurde ja tegi mulle kalli.
"Palun vabandust! Kas sa oled nüüd rahul?" küsis ta.

"Jah, kuid palun jääme natukeseks siia," palusin ma vaikselt. Ta kuulas mu palvet ja me kallistasime üksteist pikemalt. Tundsin tema sooje käsi ümber minu. See tundus nii turvaline. Toetasin oma pea vastu ta tugevat rinda.

Järsku polnud enam ta käed mu ümber, vaid mu randmetel. Tõstsin pea ja vaatasin Seanile otsa.
"Mulle meeldiks kauemaks jääda, kuid ma peaks nüüd tõesti minema," ütles mu poisssõber enne lahkumist. Muutusin kurvaks.

Lohutuseks andis ta mu põskedele musi.