Ta isa on maffiaboss // Completed

(19. peatükk) Reisile

Äratuskell helises. Kell oli 6.30. Jalutasin garderoobi ja valisin pikaks lennusõiduks sobivad riided. Läksin uniselt Jae tuppa, et ta üles äratada.

"Ärka üles, unimüts. Me lähme täna reisile," ütlesin last raputades. Kui ta kuulis sõna "reisile", kargas ta kohe voodist püsti ja ütles, et ta on ärkvel. Kiitsin teda ja palusin tal end riidesse panna, samal ajal, kui ma hommikusööki teen.

Kuulsin magamistoast telefoni helisemist. Võtsin telefoni ja vastasin sellele uniselt. Helistajaks oli Sean. Ta hääl oli madal. Ta oli vist ka alles ärganud.
"Tere hommikust, päikesekiir. Oled reisiks valmis?" tervitas ta.
"Ma arvan küll. Ma helistan veel Eunhale ka, et talle meelde tuletada, juhul kui ta on juba selle unustanud," vastasin. "Näeme paari tunni pärast."

Jalutasin kööki, tegin kohvi ja helistasin Eunhale.
"Tšau, ega sa ei unustanud, et me läheme täna reisile, eks?" küsisin.
"Ei unustanud, tegelikult ma terve öö ei saanud elevusest magada. Küll lennukis jõuan," vastas ta.
"Ma arvan, et ma peaks ühisesse grupivestlusesse kirjutama meeldetuletuseks, mis kell ja kus me kokku saame ning koos lennujaama lähme," ütlesin talle.
"Jah, ma helistan veel Minnyle ka, tuletan talle ka meelde," lõpetas Eunha kõne. "Tšau!"

Panin telefoni lauale ja rüüpasin kohvi. Tavaliselt ma ei joo kohvi, aga vahel ma seda tarbin. Jae tuli lõpuks oma toast välja ja istus köögis minu ette.
Ta küsis: "Millal me lennujaama lähme?"
Vastasin talle lühidalt, et varsti, kui teised siia jõuavad.

Sõime Jaega hommikust, kui uksekell helises. Läksin ust avama. Ukse taga ootas Minny.
"Vabandust, et ma nii vara siin olen," vabandas ta ja astus esikusse. Tal oli kaasas 2 kohvrit ja käekott. Väiksem päiksekollane kohver oli käsipagasiks mõeldud. Suurem helesinine kohver oli ilmselt tema reisikohver. Need jättis ta esikusse.

Varsti jõudsid ka Eunha ja Sean. Me mahutasime end ja oma kohvrid Seani autosse ning asusime lennujaama poole teele. Sõit kestis 1 ja pool tundi. Olime kõik üsna elevil.

Lennujaam oli hiigelsuur. Seal oli palju sagivaid inimesi ja meil oli aega 3 tundi. Otsisime lennu check-in'i üles. Seal läks meil pisut rohkem aega. Jätkasime teiste asjadega.

Istusime toolidele. Päris väsitav oli seal pidevalt ringi joosta. Tund aega oli veel vaja oodata. Selle ajaga polnud väga midagi teha. Tõin meile ühest väiksest kohvikust kohvi ja ootasime lennu väljumist.

Lennujaama kõlaritest hüüti, et me lend väljub 15 minuti pärast ja et me saame lennukisse minna. Võtsime oma käsipagasi ja kõndisime lennukisse. Jae keksis mu kõrval ja oli väga elevil oma esimese lennureisi üle. Lennukis istusime kõik kõrvuti. Istumisjärjekord oli selline: Jae, mina, Sean, Minny ja Eunha. Kinnitasin turvavöö ja aitasin ka Jael see kinnitada. Paari minuti pärast tõusiski lennuk õhku ja võttis oma suuna Lõuna-Korea poole. Lend pidi kestma 14 tundi ja 15 minutit.

Lennukis ostsin endale ja Jaele pähkleid. Jae vaatas oma lemmikfilmi, milleks oli „Shrek". Mina ja Sean mängisime laevade pommitamist. Hiljem vaatasime koos ühte filmi. Olime juba 3 või 4 tundi sõitnud, me pähklid olid otsas ja tahtsime Seaniga veel ühte filmi vaadata. Tundsin väsimust, kuid ei saanud magama jääda, sest muidu oleks ma terve lennukisõidu aja maganud ja hiljem hotellis poleks mul jällegi und. Panin oma kõrvaklapid pähe ja kuulasin rahulikku muusikat. Mõtlesin välja ka väikse nimekirja, kuhu ja mida me Seaniga koos võiks teha järgmised 3 nädalat. Kuidagi uinusin ma siiski.

Tundsin nügimist. Olin pisut segaduses. Vaatasin inimest, kes mind nügis. See oli Jae.
Ta küsis: "Kaua me veel sõidame?"
Vaatasin kella ja arvutasin, kaua me veel siin olema peame.
"Kui ma veel arvutada oskan, siis 6 tundi," vastasin talle.
"Emme, mul on kõht tühi," kurtis Jae.
"Mul on ka, aga meile peaksid need teenindajad varsti süüa tooma. Pikemal lennureisil on nii, et stjuardessid pakuvad sulle vahepeal süüa, kuid see pole tasuta, vaid selle eest on varem makstud," vastasin talle, kui märkasin, et just seda olid nad tegema hakanud.

Olin just söömise lõpetanud. Mulle see väga ei maitsenud, kuid ma sõin seda siiski, et kõhtu täis saada. Jaele see maitses. Nüüd pidime veel ühe kohapeal päris kaua olema. Jae vaatas nüüd juba „Shrek 3". Lasin Seanil valida välja ühe filmi, mida koos vaadata. Ta valis „Titanicu". Kuigi ma olen seda juba vähemalt 4 korda näinud, on see ikka ilus, kurb ja hea film, mida uuesti vaadata.

2 tunni pärast oli film läbi. Üritasin mitte nutta, kuid see väga hästi ei õnnestunud. Vaatasin korraks, mis Minny ja Eunha teevad. Nad vaatasid midagi naljakat, kuid ma ei teadnud, mida. Rääkisin Seaniga erinevatest asjadest. Vahepeal oli Jae magama jäänud.

Lennuk maandus. Tundsin, kuidas lennuk pani oma rattad vastu asfalti. Ajasin Jae üles. Lennukil läks veel pisut aega, enne kui kogu seltskond sai lennukist lennujaama. Korea aja järgi oli kell 15.15, kuid kodus, Chicagos oli kell 00.15. Olime väsinud nii lennureisist kui ka ajavahest. Tahtsime lihtsalt minna hotelli puhkama.

Olime taksos ja sõitsime hotelli poole. Eunha oli väga elevil ja rõõmus, et ta sai jälle oma perega kokku. Ka ülejäänud seltskond oli elevil, sest saime tutvuda uue riigi ja selle tavadega. Kuigi minu jaoks see polnud avastamine, vaid rohkem nagu selle meeldetuletus.

Jõudsime hotelli ette. Meid aidati pagasiga ja me vedasime need regristratuuri. Saime 2 tuba. Ühes olid Sean, mina ja Jae, aga teist jagasid Eunha ja Minny. Läksime liftiga kuuendale korrusele ja otsisime oma toad üles. Need olid suured ja uhke välja nägemisega.

Võtsin jalanõud jalast, läksin väsinult magamistuppa ja hüppasin laia voodisse. Küll see oli mõnus. Mulle järgnes paari minuti pärast ka Jae ja Sean. Pikutasime seal natuke, kuni kuulsime vaikset koputust. Ajasin end voodist püsti ja läksin ust avama. Uksel olid Eunha ja Minny. Nad tuhisesid kohe uksest sisse magamistuppa. Kui nad nägid, et Jae ja Sean pikutavad, palusid nad kohe neil üles ärgata, sest neil oli soov välja sööma minna.

Ajasime kõik end siis hotellist välja ja läksime ühte heasse söögikohta. Eunha ütles, et neil on lihtsam taksoga minna, sest jalutades on see pisut liiga pikk vahemaa. Istusime taksosse ja Eunha ütles juhile söögikoha nime. Ma ei mäletanud nii hästi korea keelt enam, sest mu ema oli mind küll õpetanud, kuid põhiliselt me suhtlesime inglise keeles.

Takso peatus pisikese restorani ees. Nimest sain aru, et see oli midagi grilllihaga seotud. Astusime sisse ja istusime lauda.

Kui olime oma kõhu täis söönud, tahtsid Jae, Minny ja Eunha minna veel jalutama. Olin väsinud ja otsustasime Seaniga tagasi hotelli sõita. Jälle taksosse istudes, ütlesin mehele aadressi ja jäin magama, pea Seani õlal.

Sean nügis mind ja ütles, et me oleme kohal. Maksin taksojuhile ja vedasin end sellesse kaunisse hoonesse.

Kuuendale korrusele jõudes tegi lift "ding" ja avas uksed. Kõndisime hotellituppa ja viskusin voodisse. Uinusin kohe, kuigi kell oli alles pool üheksa.