Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 22 Kohtumine. VIIMANE!

Ma küll ütlesin, et ma panen selle kolmapäeval, aga kuna mul on nii hea tuju, siis saate praegult :)

'' Kuule äkki peaks lahkuma? Siin tundub, et asi kisub jamaks.'' Sosistas Eerik mulle, kui kell oli juba üle kaheteistkümne öösel.

'' Eei. Mul on nii lõbus! No vaata! Sittagi ei juhtu ju!'' Vingusin ja üritasin püsti seista. Ma olin siin vähemalt 5 õlu joonud + veel mõned dringid.

'' Kuule tegelt ka. Tõmbame uttu! Ma ei saa riskida, et ma veel politseisse lähen. Ma olen räigelt pasas muidu.''

''Kamoon! Jäta rahule mind! Sa siis mine kui tahad! Mina jään siia!'' Vihastasin ja pöörasin talle selja.

Nägin teda eemal minemas ja varsti istusin ma mingisuguse uue kuti süles.

''Issand Greete palun! Ma ei viitsi jälle mingile kontserdile minna! Ei noo... oota siis.. jah oota... mh.. ma helistan sulle tagasi. Ok? Jah. Tsau!'' Vajutasin kõne kinni ja viskasin end pikali. Ta on mind igalepoole üritanud viia ja mul on ausaltöeldes sellest juba kõrini. Viimati viis ta mind Ed sheerani fännide kokkutulekule. Kas saab olla veel labasem. Kuigi ta on viimase 2 kuuga kõvasti muutunud. Peale ühte telefoni kõnet.. . Mis oligi vist mingi 4 kuud tagasi..?

Põrnitsen oma lauda, mille alt ilutseb välja tolmune juuksekumm. See on vedelenud siin vist rohkem kui 7 kuud, mil me siia kolisime ja see mul sinna kukkus. 7 kuud möödunud soomest.. EI! Kurat ma lubasin et ei mõtle sellele iial! Peale Klubi, mil me Eerikuga seal olime ja peale seda kui mind politseiga ära viidi lubasin, et on kõik. Mina jäin sinna teisele poole soome lahet ja nüüd on siin uus mina, mässumeelne, kes katsetab piire ja sebib täiesti võõraid poisse.

Algul oli Grete minuga kambas, aga peale seda kõnet, mille ta sai 'ei kelleltki'- nagu ta ütles- on ta muutunud jälle rahulikuks ja üritanud mindki hoida. Sellepärast ta mind mudkui ühest kohast teise viibki, et ma ei saaks jälle välja rahulikult minna.

Kui mu telefon helises kaalusin, kas võtta vastu või mitte. Grete. No tore.

'' Jaa''

'' Kuule, nii tuled jah? Sa pead. Ma ostan sulle burksi.''

'' Topeltjuustuga ja coca.''

'' Diil. Aga see on 26. Novembril.''

'' Kus?''

'' Factoris.''

'' Oh jah.. aga näeme siis eks? Tsau.'' Vajutasin kõne kinni ja ronisin voodist maha. Läksin rõdule ja hingasin värsket õhku. Kuhu kuradisse ta mind viib?

**

Istusin taksosse, mille Grete tellinud oli. ''Hei.'' Tervitas ta mind siis.

'' Hei jah. Kuule palun! Kuhu me läheme?''

'' Küll sa näed.'' Pilgutas ta mulle silma ja andis uued juhised taksojuhile.

'' Ma ei kannata seda enam välja. Ja ma ootan oma purksi.'' Nurisesin ja vaatasin aknast välja.

'' Võta.'' Ta irvitas ja ulatas mulle hessi kotti koos joogiga.

'' Lõpuks.'' Hüüatasin ja alustasin söömist. Oi kui hea see oli.. .

'' Mis kuradi koht see on?'' Hüüatasin, kui nägin enda ees rahvast täis õue. Peamiselt minu vanused. Ossa perse kuhu ta mind segas.

'' No issand jumal, kül sa näed! Me peaks sinn nüüd 2 tundi istuma.. .''

'' MIDA?! MIKS ME SIIA NII KURADI VARA TULIME JA MIS KOHT SEE ON??!''

'' Kuule ole vait muidu ma löön sind.'' Ähvardas ta ja istus sinna märjale põrandale maha.

Võtsin tema kõrval istet ja jäin ootama sissepääsu. Kuulsin mõndasi sosinaid ja pilke endal. Äkki oli mul midagi peas?

'' Kuule ma lähen korra käin siin kõrval WC-s.''

'' Tule kiiresti tagasi.'' Sosistas ta ja tõusis püsti.

Jooksin kiiresti lähel olevasse WC-sse ja vaatasin peeglisse. Kõik oli nagu korras. Mu ripsmetušš oli küll natuke silmanurgast kahtlane, aga seda küll eriti näha ei olnud. Mu juuksd olid ka kenasti lokkis ja küüned korras. Millest selline kära?

Kuulsin helinat ja vaatasin telefoni. Minu oma see küll ei olnud.

'' Ja ta on siin. Ma hoian tal silma peal. Jajah tsau.'' Kuulsin kedagi rääkimas. Soome keeles.. . ja see hääl oli tuttav.. .

Läksin vaikselt välja ja kontrollisin oma telefoni.

Kus sa oled? Me saime sisse. Otsi mind seal taga. Kusagil.. .

Grete. No muidugi.

Kiirustasin ukse poole. Grete ootas seal ja pani minu silmad kohe kattega kinni.

'' Mida kura..?'' Ma ei saanud rääkida, sest ta oli mulle midagi shu toppind. Sain aru, et oleme saalis ja laval on tuttav hääl. No perse.

EI! EIEIEIEI! ISAC!

'' Miks sa kurat seda tegid? Ja miks ma siin olen?'' Ma üritasin pisaraid tagasi hoida, aga see oli lihtsalt võimatu. Ma nutsin. Ma nutsin üle pika aja jälle.

'' Rahu. Rahu. Aga Isac soovis sinuga rääkida. Ja sa oled turvaliselt lava taga luku taga, et sa ära joosta ei saaks. See on absurdne. Ma tean, aga see on ainuke võimalus. Ära palun pikka viha pea.'' Ütles ta siis ja keeras ukse lukku.

Ma olen pisikeses ruumis üksi kinni, ja mind tuleb painama minu saatus. Isac.

**

Ma lausa hüppasin püsti kui nägin, et uks lahti läks. Aga pidin vajuma maa alla, kui nägin, KES see on.

'' Lase mind siit välja.'' Üritasin kõlada ülbelt, aga see kõlas rohkem nagu anumine.

'' Meil on vaja rääkida.'' Vastas ta külmalt ja astus sammu mulle lähemale.

'' Palun.'' Anusin teda kui ta oli mulle nii lähedal, et ta sai mind puutuda.

'' sa ei vastanud mu kõnedele, ei rääkinud minuga. Jätsid mu sinna üksi, ainsa selgituseta.''

'' Seda oli vaja. Sa ei tea mida..'' Ta vajutas sõrme mu suule, et ma tasa oleksin.

'' Nüüd tean. Grete rääkis mulle. Miks sa ei võinud kohe seda öelda? Ava sattus haiglasse, sest tal lõi allergia välja ja need kirjad kirjutas sulle keegi, kes vajaks abi. Miks sa aga minule ei rääkinud?''

Vaatasin talle silma ja nägin valu. Seda sama valu mida nägin siis, kui ma ta tee äärte jätsin. Ma ei suuda enam.

Ma naaldusin vaikselt ettepoole. Ja siis suudlesin teda. Sellest tuli pikk ja armas. Nautisin seda nagu pole kunagi teinud. Sain aru, kui valesti ma teinud olin.

'' Näed?'' Küsis ta siis.

'' Mida?''

'' Me oleme üksteise jaoks loodud. Me ei saa olla lahus, sest muidu lõppeb maailm. Me oleme üksteise jaoks loodud.''

The End.

See oli siis raamatu lõpp. :) Palun kindlasti kirjutage, kuidas teile kogu raamat meeldis ja mis oli natuke kahtlane. Saan targemaks.. . Lugesin just ka ise terve jutu läbi ja ütlen ausalt. Liiga palju kirja vigu ja kahtlasi kohte :DD Mida raamat edasi, seda rohkem on ka näha, kuidas olen arenenud. Ja suured tänud neile, kes viitsisid ikka voteda ja jätta kommentaare. ❤ Kirjutage mulle midagi, mis mind nutma ajaks! ❤Armastan teid ja aitäh, et olite mulle toeks selle raamatu kirjutamisel! -E ❤❤❤