Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 10 haigla

Saatanad kiskusid mind pooleks. Ma olin hüljatud. Ma olin suremas. Ma tundsin seda. Mul oli külm. Järsku kuulsin ma inglit. Ingel tappis saatanad. Ta tuli minuni ja üritas mind ärkvel hoida. Ingli pisarad voolasid minuni. Ma tundsin, et pean elama. Tema pärast. Tema tahtis, et ma elaks ja mina tahtsin, et tema oleks õnnelik. Ma üritasin oma silmi lahti hoida. Tahtsin näidata, et ma olen olemas. Ma suudan elada. Ta saab mind usaldada! Ma surusin oma silmad lahti ja nägin valgust. Eemalt kostis autode mürinaid. Vilkurid põlesid. Kuulsin juttu. Ingel palus. Ingel palus ikka veel! Tema pisarad langesid mu peale. Ma tõstsin käe, et tema kätt hoida, aga järsku oli see kadunud. Ingel oli kadunud! Ma hõljusin õhus ja suundusin pimedusse.

Piiks, Piiks, Piiks tegi mu kõrval olev monitor. Ma avasin oma silmad ja nägin valgust. Ma olin haigla palatis. Üleni kipsis. Mu jalg oli murdunud, ma ei saanud pead liigutada, ja käsi oli sidemes. Aga ma elasin! Ma olin inglile lubanud oma mõtetes, et ma elan! Ja ma täitsin oma lubaduse! Ma tundsin enda üle uhukust, et ma suutsin võidelda! Ma olin tugev! Ja ma olin elus.

Uks läks lahti. Sisse astus valges kitlis õde. ’’Kuidas tunne on? Kas sa tahaksid midagi süüa?’’ Küsis haiglas töötav õde, kelle nimi, nagu ta rinnasildil kirjas oli oli Ann.

’’ma tahaks koju ’’ Vingusin ma.

Haigla õde naersis ja ütles, et ma pean kõigepealt terveks saama. ’’Aga kui kaua ma olen siin olnud?’’ Ma ei tahtnud seda tegelt väga teada, aga mul ei olnud üldse und, niiet küsisin.

’’Sa oled siin olnud 3 päeva. Neist 2 päeva kunstlikus koomas.’’ Vastas õde.

Mul jäi hing kinni. 3 PÄEVA!? Ma olin maganud 3 päeva?? Ma ei suutnud seda uskuda. ’’Aga kus mu vanemad on?’’ Ma tahtsin neid väga näha. ’’ma lähen kutsun nad’’ Ütles õde. Kas mu vanemad olid siin? ’’Nad on siin? Kes siin veel on?’’ Tahtsin ma teada. ’’Jah, su vanemad on siin. Ja su õde ning vend olid eile, aga su vanemad saatsid nad koju. Ning see laulja Isac Elliot on ka siin. Sa tunned teda?’’  Küsis Ann. Ma vaid noogutasin. See oli vist vale liigutus. Mulle lõi selline valu kaela. Arst pani mu tilguti sisse rohtu, lubades et see teeb mu tervemaks. Ma ei mõelnud eriti valule. Mu mõtted tüürisid ukse taha, kus ootasid mu vanemad ja... ja Isac! Miks oli Isac siin, seda ma ei teadnud, aga mul oli sees nii soe tunne.

Vanemad astusid sisse. Mu ema silmad olid punased ja ta juuksed olid sassis. Ka isa oli endast väljas. ’’Emps, paps minuga on kõik ok.’’ Püüdsin neid lohutada. Ema jooksis minu juurte ja kallistas mind. Ta oli nii-nii endast väljas. Me rääkisime vist 4 tundi, või rohkemgi, aga lõpuks ma saatsin nad koju tagasin. Ma tahtsin magada. Sain vähemalt hea uudise. Nimelt ma lähen juba täna õhtul uute palatisse. Seal olevat ka telekas ja wifi. Eesti kanaleid küll pole, aga ameerika omad küll. See oli mõnus. Lasin emal tuua endale homseks arvuti ja märkmiku.

Mu peas keerles ainult üks mõte. Miks oli Isac siin? Ta ju oli teadnud, et minuga on kõik okei, siis miks ta siin oli? Või ta ei teadnud? Aga mul oli hea meel, et ta minust natukenegi hoolib. Tegelikult oli see kõik natuke naljakas. Mõelda vaid. Ma olin 4 nädalat tagasi eestis elanud, fännanud Isaci koos sõpradega, korraldanud Isaci õhtu ja vaadanud ta filme, aga praegu istub isac minu palati ukse taga, ja tahab minuga võibolla isegi rääkida, ma olen õppinud temaga Soome keelt ja temal külas käinud. Mu elu on ikka täiega muutunud. Aga mul oli ainult hea meel.

*Hommik*

Ärkasin valguse peale, mis aknast tuli. Ma vaatasin seinal olevat kella. Kell oli 12. Ma tõusin istuli. Nii hea oli jälle suuta end liigutada! Ma ringutasin end pikalt. Ma tõusin püsti ja läksin peegli ette. Ma nägin kohutav välja! Mu vasak käsi oli sidemes, mu vasak silm oli paistes ja nina oli väga kahtlane. Seda oli õmmeldud. Ma sain kohe sellest aru.

Ma pesin oma hambad ära, ja tegin meigi. Ma võin ju haiglas olla, aga kole ma küll olla ei taha. Kobisin tagasi voodisse ja panin teleka tööle.

Varsti olid havitavamad saated läbi, ning ma otsustasin lugema hakata. Emps oli mulle hommiku vist mu asjad toonud kui ma magasin. Igatahes lugeda ma ei jõudnudgi hakata, kui juba käis koputus.

''Sisse!'' Hüüdsin ma. Kes see küll olla võis? Kui just..  ''Kas ma võin sisse astuda?'' küsis Isac. ''J-ja muidugi tule sisse,'' Naeratasin ja tõstsin oma kotti toolilt. Ta tuli aeglaselt sisse. ''Sa tõesti ei pea siin olema. Olen kindel et sul on ka midagi paremat teh..'' Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest ta surus oma näpu mulle suule. ''Ma tõesti tahan siin olla. Ja ma ei lahku isegi siis, kui sa tahad et ma läheks. Ma jään kasvõi ukse taha'' Ütles Isac. Muidugi ma tahtsin, et ta siin oleks! Mis asi see veel oli? ''Aga miks sa tahad siin olla?'' Küsisin ma. Miks ma seda veel tegin!?? ma ei tahtnud SEDA küsida! ''Ma tunnen end süüdi.'' Vastas poiss kurvalt. ''MIDA? MIKS SA END SÜÜDI TUNNED?? SINA PÄÄSTSID MU! Mis jutt see on, et sa tunned end süüdi?''  Mulle tulid juba pisarad silma. Ma TUNDSIN seda! ''Kui ma õhtul sõbra juurest tulin, kuulsin kuidas sa karjusid. Ma nägin sind! Nägin, kuidas need poisid lõid ja üritasid sind vägistada! Ma oleks pidanud koju jääma, ja sinuga poodi minema! Seda EI OLEKS JUHTUNUD! Sa oled siin ainult minu pärast! Ma olen kõige halv..'' Seekord katkestasin mina tema. Mis mõttes ta tunneb end süüdi? Mille kuradi pärast tunneb tema end süüdi? ''Teeks ühe asja selgeks'' Ütlesin ma. ''Ma olen siin sinu pärast! Just TÄNU sinule ma olen siin, ja mitte surnukuuris! Tänu sinule mind EI vägistatud! Just TÄNU SINULE ma elan! Ja palun lõpeta see jutt, et sina oled süüdi! Sina päästsid mu! Ja ma olen sulle maailmas kõige tänulikum! Sa ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin, kui kuulsin sind! Kui nägin, et sina oled minu juures ja päästsid mu! Aga ma tõesti ei taha sellest väga rääkida. See on liiga piinarikas teema. Tegelikult ma tahan teada mis neist poistest sai?'' Ma olin Isaci peale pahane, et ta ennast süüdistas, aga ma tahtsin teada, mis neist poistest sai. Isacile aga nende mainimine ei meeldinud. ''ma oleks tahtnud, neil pea otsast rebida, sõita üle, visata tulle, lüüa noaga kõhtu ja puua samal ajal! Aga ma lõin neid ainult auti. Nad vist tõesti polnud nii tugevad kui arvasid end olevat!'' Isac oli üsna närvis ja ma üritasin suunata juttu mujale, et ta maha rahuneks.

Ma TÕESTI loodan et teile meeldis see osa! Tavaliselt on mul sõnu 200-350 seekord on neid 1109 Tuligi siis pikk ;)  Varsti uus!