Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 9 Saatuslik öö

Ukse taga olid õnneks kõigest mu vanemad.

''Anna andeks, et meil nii kaua läks Bety. Meil oli palju tööd ja teel oli pikk ummik. Ja meil jäid võtmed maha.'' Vabandas ema. Tulin ukselt eest ja läksin kööki. Siis tuli mulle midagi meelde.

''Emps kuule kas sul on mulle natuke raha anda? Tahaksin poes käia. Mul tuli koogi isu, et lähen ostan vajalikud asjad..'' Küsisin empsilt. Ta ulatas mulle 10€ ja ma läksin riidesse panema.

Tegin oma toas ka nimekirja, mida osta. Ma ei tahtnud hakkata koha peal välja mõtlema. Nimekiri tuli selline: 2 valget šokolaadi, 4 pakki küpsiseid, hapukoort ja siirupit. 

Voltisin nimekirja kokku ja panin taskusse, tõmbasin oma uued ketsid jalga ja hakkasin minema. Ma olin seal poes vaid ühe korra käinud, aga enamus teest oli mul peas.

Õues oli juba kahtlaselt pime ja õues oli +23 kraadi.

Mänguväljakul mängisid väike tüdruk ja isa. Isa tõstis väikese tüdruku endale kukile ja ratsutas mööda mänguväljakut ringi nagu hobune. Tüdruk kilkas rõõmust ja itsitas kui isa puristas.

Mina kõndisin pimeduses mööda ja vaatasin kuidas laps naerab. ma olen alati tahtnud õde, aga sain venna. Noh.. mul on õde.. Suurem õde. Aga mina tahtsin väikest.

Pühkisin selle mõtte peast ja läksin edasi. Tänava valgusteid oli vähe, ja ma pidin enamus teest pimedas kõndima. Jõudsin lõpuks poodi. Läksin sisse ja hakkasin otsima oma nimekirjas olevaid asju. 

Seal kus olid küpsised, olid veel ka 3 poissi. Paistsid umbes nii 15-16 aastased, aga kuna ma olen ka üsna pikk, olid nad enam-vähem minu pikkused.

''Vabandust,'' Ütlesin ma kui olin riiuli juurte jõudnud ja tahtsin et nad eest tuleksid. Poisid vaatasid mind algul segatuses, sest ma ju rääkisin Inglise keelt, aga lõpuks nad kogusid end ja tulid eest.

Kui läksin riiulite vahelt ära, kuulsin üht poissi vilistamas. See oli minu jaok ootamatu aga ka naljakas. Kassas maksin asjade eest 6€, ning peale seda läksin poest välja. Õues oli veel pimedamaks läinud. Kuidas sai küll kesk suvel nii pime olla? Hakkasin ka ruttu kodu poole liikuma, et jõuaksin oma koogi valmis.

Poole tee peal tundsin kuidas mind jälitatakse. Arvasin et see oli sisetunne ja kõndisin rahulikult edasi. Järsku tõmmati mind vastu kortermaja pimedamasse seina nurka. Tahtsin hakkata karjuma aga ei saanud, sest üks poiss hoidis kätt mu suul. Need olid need samad poisid, kes olid olnud küpsise riiuli juures. Nad hakkasid omavahel rääkima. Lõpuks otsustasid nad rääkida Inglise keeles, et mina neist aru saaksin.

''Mis me teeme temaga?'' küsis üks poiss ja irvitas. '' Ma ei tea, aga midagi lahedat võiks küll selle kenadusega teha.'' Ütles teine ja peale seda ta tiris mu dressika seljast. ma tahtsin niimodi sealt ära saada, aga ma ei teadnud kuidas. Ma hammustasin selle poisi kätt kes mind kinni hoidis ja peale seda pistsin karjuma. Aga juba oli teine poiss järel. Ta virutas mulle vastu mu nägu, ja suudles mind. Mul oli nii vastik olla, ja ma tundsin kuidas juba üritatakse tirida mu pluusi ära. Ma oleks tahtnud surra. Mind löödi uuesti ja seekord kõhtu. Ma kukkusin maha ja mulle ronis peale üks poiss, kes suudles mind uuesti. Ta üritas avada ka minu suud, et ma talle vastaks, aga ma hoidsin oma huuled koos. Nad tirisid ära mu jalatsid ja pükste vöö. Ma teadsin mida nad tahavad. Ma tundsin, kuidas mulle pisarad silma tõusid, kuidas ma tahtsin oksedada. Minus oli niipalju jõudu, et ma suutsin selle poisi enda pealt ära vinnata, ja siis ma pistsin jooksu. Ma olin jõudnud ainult 5m edasi aga juba olin ma neil jälle peos. Nad lõid mind üha uuesti ja kiskusid mult riideid ära. Ma olin kohutavates piinades. Ma lootsin et ma suren sealsamas, ja mitte keegi ei näeks mind enam kunagi. Aga lõpuks kuulsin tuttavat häält. See tuli joostes minu suunas, mulle virutati uuesti. Ja siis ma oksendasin joana verd. Poiss mu pealt oli kadunud. kakles mu pääste ingliga. Kuulsin kuidas kõik vaikseks jäi. Ma ei suutnud ropsimist jätta. Mul tuli suust mudkui verd ja mul kõik kohad valutasid. siis jooksis minu suunas mu ingel. ''Bety, kas sinuga on kõik korras?'' Hääl oli närviline ja hirmund. See oli Isac. Isac oli mind nende argpükside käest päästnud. Ma tahtsin talle vastata et muidugi! Sina oled siin! Minuga on nüüd kõik korras! aga ma ei saanud seda teha. Tundsin, kuidas pimedus minust võitu saab, mu ingel räägib telefoniga, ja ma lõpetan oksendamist. Aga pimedus jätkub, kuni ma ei näinud, ega kuulnud midagi.

Ma loodan, et teile meeldis. Uu tuleb kindlasti 2-3 päeva pärast ;)