Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 21 Hüvasti!

Jõudsin koju silmad läbimärjad. See on minu süü. Ema vaatas mind murelikult.

’’ Kas me saame kuidagi aidata?’’ Küsis ta lõpuks.

’’ Kolime ära.’’ Vaatasin talle pisarsilmi otsa. See on ainus võimalus. Ma ei suudaks jääda ta naabriks enam. Veel vähem tema tüdrukuks.

’’ Mida?’’ Ta oli hämmeldunud.

’’ Ma lihtsalt ei suuda rohkem! Ma tahan tagasi Eestisse! Ma vihkan Soomet! Vihkan! Ma tahan siit ära!’’ Jooksin oma tuppa ja keerasin ukse lukku. Ma ei tule siit enne välja. Kui me lahkume siit.

’’ Tee uks lahti, ma tahan sinuga rääkida.’’ Käis mu ema juba viiendat korda siin.

’’ Ma ütlesin, et ma teen vaid siis kui..’’

’’ Asi puudutabki seda!’’

Ajasin end voodilt püsti ja tegin ukse lahti. Läksin tagasi voodile ja jäin ootama.

’’ Räägi.’’ Vaatasin emale otsa ja ootasin.

’’ Me mõtlesime isaga. Meile on tulnud tööpakkumisi, mis oleksid tõesti Eestis paremad, ja meile ei meeldi eriti ka see, et peame olema kaugel teistest sugulastest. Aga ütle üht. Kas see on tõesti see, mida sa tahad? Eestisse tagasi, jättes Isaci siia. Kaugsuhted ei pea vastu ma ütlen sulle. Niiet uuesti. Tahad sa tagasi Eestisse?’’

’’ Jah.’’ Vastasin vaikselt ja vaatasin talle otsa. Tema silmis peegeldus segadus ja kurbus. Aga ka õnn.

’’ Jah.. homme pakid siis asjad kokku?’’

’’ Aga.. oota. Teeks nii, et ära ütle kellegile enne, kui me oleme sadamas ja laevale minemas? Ma ei taha kellegiga hüvasti jätta.’’

’’ Hästi. Aga puhka nüüd.’’ Ta lahkus toast ning ma vajusin pikali. Kas ma tõesti tahan seda? Jätta ta siia ja ise põgeneda? Kas see on õige? Aga kui tema mind armastab, suudab ju ta ka unustada, eks?

Heitsin magama ja üritasin kõike unustada.

Tõusin äratuskella peale ning ajasin end püsti. Täna me lähemegi. See õudusunenägu saab lõpuks läbi.

Ema andis mulle ühe kohvri ja ma viskasin sinna kõik oma riided. Pidin pingutama, et see üldse kinni läheks.

Ma ei tahtnud kaasa võtta palju asju, sest ema oli ütelnud, et me tuleme siia ükskord tagasi. Niikaua, kuni kõik mu unustavad ja ma saan siin jälle rahus olla.

Võtsin veel ühe pappkasti ja viskasin sisse paar raamatut, mõned filmid ja kotid.

Viisin need auto peale ja jäin ootama ema ja isa, kes pidid kohe tulema. M lootsin, et me pääseme nii, et keegi ei näe, aga seda ma sain ainult lootma jäädagi.

Välisuksest astus välja Isac ja jooksis minu poole. Ma üritasin küll temast mitte välja teha, aga see oli küll võimatu.

’’ Kuhu te lähete? Miks sa mulle midagi ei rääkinud?’’ Küsis ta ja üritas mulle otsa vaadata.

’’ Me lähme ära Isac. Ma ei suuda enam. Me ei saa olla koos. See on võimatu. Ja ma ei suuda lihtsalt enam taluda seda, mida teevad mulle sinu sitad fännid.’’

’’Mida sa ajad? Mis juhtus? Miks sa mulle midagi rääkinud ei ole? Kes..’’

’’ Lõpeta... palun. Ma lähen tagasi Eestisse ja ei tule enam tagasi.’’

Mu vanemad olid juba autos ja ootasid vaid minu järele. Nägin auto peeglist, et ema silmis oli kurbus ja meeleheide.

’’ Hüvasti, Isac.’’ Ma ei suutnud vastu panna ja surusin oma huuled tema omadele. Sellest kujunes välja kiire suudlus ning seejärel istusin ma autosse. Isa sõitis kohalt minema ja ma jäin vaatama, kuidas ta kurvalt seal seisis, käed taskus ja vaatas meile järele, kuni ta lõpuks kadus nurga taha.

*

Vaatasin üle oma toa ja tõin sisse oma asjad.  Mulle oli 15 vastamata kõnet Isacilt, 4 kõne Carollilt ja 1 Alicelt. Isegi Lasse poolt oli mulle rohkem kui 8 tükki neid.

Kõik olid tahtnud minuga rääkida. Ja see tähendas, et nad teavad. Vajusin voodisse ja üritasin silmi sulgeda aga see oli nii võimatu. Mulle tulid silme ette pildid, kui ma seal mänguväljakul olin ja Isac mind lohutas. See, kui ta tuli mind haiglasse igajumala päev vaatama. Kui me olime järve juures ja ta mulle ütles, et ta armastab mind.

Kõik need pildid, mälestused jooksid mulle silme ette. Ma pean siit välja saama ja minema kuskile, kus ma saaks olla rahulikult. Rahulikult ehk ilma mälestusteta.

Valisin oma vana klassivenna numbri ja panin kutsuma.

’’ Tsau Eerik. Jah olen mina. Mul on teenet vaja. Su vend teeb võltsdokumente? Las ta teeb mulle ja sulle. Lähme kluppi.’’