Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 11 Üllatus

Isac lahkus kusagil seitsme paiku õhtul. Me rääkisime vist absaluutselt kõigest. Mul oli õnneks hästi läinud, et suutsin ta maha rahustada. Ainult ma ei saa aru, miks ta selle peale nii vihane oli. Miks ta süüdistas ennast? Okei. Ta rääkis enda versiooni. Aga millegi pärast ma ei tahtnud seda uskuda. Midagi pidi veel olema. Midagi, mida ta ei julgend öelda.

Mu telefon hakkas piiksuma. Kell oli pool kaheksa õhtul. See oli sõnum Isacilt.

Hei! Mõtlesin sulle kirjutada. Kuidas läheb? Tead ma tunnen sust juba puudust. Kuidas oleks kui tuleksin sind homme jälle vaatama? Mul on sulle üllatus ;) Näeme! -Isac

Issand! See oli kõige armsam kiri, mille olen eales saanud!

Hei! Mul läheb hästi. Ma igatsen sind ka tglt juba väga. Päris kõhe on olla üksi suures haiglas :DD Muidugi võid sa mulle külla tulla! Mis küsimus see on? XD Aga ootan põnevusega ;) - Eliisabet

Saatsin sõnumi ära, ja läksin magama. Ma olin nii väsinud, samas ei suutnud homset enam ära oodata!

*Hommik*

Ma vihkan haigla hommikuid! Nad toovad sulle mingi rõveda pudru, mis on pool külm ja peal oleks nagu käärima läinud pohla moos. Vastik! Ma tahaks koju! Seal oleks vähemalt hea toit ja Eesti kanalid. Olenamatta sellest, et minuga on juhtunud erinevaid asju Soomes, igatsen ma ikka veel oma klassi ja eestit üldse.

Panin just raamatu käest, kui käis koputus ja sisse astus Isac, käes suur kaisukaru, šokolaad ja kui ma ei eksi siis vähemalt 20 punast roosi.

''Hei!'' Ütles Isac ja naeratas mulle. Ma  naeratasin talle vastu. '' Sa ei oleks  pidanud! See on nii armas!'' Ta tuli istus mu voodi kõrvale toolile ja pani kõik need asjad mulle sülle. Avasin kohe šokolaadi ja panin voodile, ning pakkusin talle. 

''Okei, aga nüüd on küll minu kord.'' Ütlesin ma talle. Ta oli tellinud pitsa ja limpsi, ning kaasa võtnud hulganisti lauamänge. Praegu mängisime me mingit mängu, kus tuli küsida erinevaid asju. See oli rohkem nagu tutvumis mäng. Ainult tema oli koguaeg ainult küsinud ja nüüd oli küll minu kord.

''Okei. Mida sa teada tahad?'' Küsis ta. ''KÕIKE!'' Vastasin ma. ''Olgu'' ütles ta naerdes. ''ma olen sündinud 26 detsembril aastal 2000. Ma olen Tegelt Rootsi päritoluga ja..'' ''Ei!'' Katkestasin ma teda. ''Räägi midagi sellist, mida ma ei tea.'' ''Aaga teeme nii, et sina küsid ja mina vastan?'' Küsis ta. '' Vat see kõlab juba paremini. '' Vastasin ma ja naeratasin. ''Nii.. Miks sind koolis eriti ei sallita? '' Okei ma poleks seda pidanud küsima. '' Okei jätame selle vahele mi..'' Üritasin uut küsimust võtta, aga juba ta katkestas mind. '' Ei las ma vastan see pole üldse ebamugav. Neil on vastik leppida sellega, et ma olen selline, nagu ma olen.'' Vastas ta. ''Aga muidugi on mul ka rohkelt sõpru. Alati ei peagi terve klass sul sõber olema. Ja ega ma ju kiusatava rollis pole. Lihtsalt ma ei suhtle mõnega oma klassist.'' vastas ta ja naeratas. Vähemalt ta ei solvunud ega tundnud ebamugavust. '' Nii... Mis su lemmik värv on?'' See oli väga lamp küsimus, aga mul ei torganud eriti midagi pähe.''Must. Mulle meeldivad üldse tumedamad asjad. Ma eelistan isegi vahepeal õhtut päevale. ''  Vastas ta ja nii läkski se meil edasi kuni õhtuni välja, mil ta pidi koju minema ja mina magama jääma. Sain ka teada, et juba ülehomme saan kodu ravile. Tänane päev oli lihtsalt ime armas!

Saatsin ka Isacile oma suurepärase uudise. 

Tsauki! Ma sain just haiglast teada, et ma saan juba ülehomme kodu ravile! See on ju suurepärane! -Eliisabet

poole minuti pärast tuli mulle juba vastus.

Tsau! See on tõesti suure pärane! Ma ei jõua ära oodata! Ülehomme tähistame,  eks? -Isac       PS: Anna mulle palun andeks, aga ma ei saa homme tulla. Mul on terve päev proov. Anna andeks! :(

uhh.. Niiet homne tuleb mul kõige igavam päev üldse. Või.. vähemalt saan ma oma raamatu läbi. See on vist isegi hea... Ma arvan..