Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keeles

Osa 13 ootamatu küsimus.

Osa 13

Möödas on 2 nädalat ja ma saan lõpuks koju! Minu elu on vist jälle rajal. On juhtunud asju millest ma vist ei tahaksgi mõelda.. . Nagu näiteks see, et ajalehe postitus osutus õigeks. Ta oligi tulnud mind otsima. Juba järgmisel päeval, aga kuna mul oli ukse taga trobikond valvureid (selle meenutamine ajab judinad peale..) saadi ta üsna kiiresti kätte. Kaks nädalat tuli mul otsa, sest ta oli jõudnud voolikusse midagi süstida, mis tekitas uimase tunde (ma vist unustasin mainida, et ta saadi kätte siis, kui ta oli juba mu ruumis). Aga nüüd on käes LÕPUKS see päev, mil ma saan minna oma kallisse koju ja nautida head toitu.

Ka Isac on mul külas käinud. Olen õppinud koos temaga ka soome keelt. See ei olegi nii raske kui arvasin.. . Tegelikult ma ei saa aru, miks ta üldse käib. Mitte et see mulle ei meeldiks! Vastupidi! Ma lausa armastan seda, kui ta mul külas käib ja kuidas ta teeb mu tuju alati nii-nii heaks! Aga see on ju imelik.. ma olen tal kõigest naaber.. ja enne kõike lihtsalt ta fänn. Ma olen üsna kindel, et ta ei käi oma fännidel haiglas külas ja ei istu kümnest seitsmeni nende  ruumis.. aga mul oli üli hea meel, et minul oli see võimalus teda lähemalt näha ja teha talle kalli, ilma, et see tunduks väga kahtlane.. .

*** kodus***

Oma tuppa jõudes oli kõik kuidagi muutunud. Tähendab.. asjad olid samal kohal. Mu raamat oli voodil, arvuti kaas lahti ja voodi alt ilutses välja soki paar. Aga.. tunne oli kuidagi teine.. nagu see ei oleks minu.. . Võibolla olen ma liiga kaua ära olnud ja pean jälle sisse elama.. .

Tegin enda voodi korda ja heitsin pikali. Siin oli poole parem kui haiglas!

Ema oli all kooki teinud. Šokolaadi! Mu lemmik. Ma lausa lendasin alla kui ta mind sööma kutsus..

Oma tuppa tagasi tulles märkasin oma aknal mingit värvilist asja. See oli nagu laser.. Läksin akna juurte ja tirisin selle lahti. Ma pidin naeru kätte ära surema, kui teda seal nägin. Tal olid käes valged roosid ja ta oli akna kohale riputatud suure plakati kuhu oli kirjutatud: TERE TULEMAST KOJU!!

’’Mis asi see on?’’ suutsin ma naeru ajal küsida.. ’’Lihtsalt.. Tere tulemast koju! Püüa!’’ Ta viskas mulle need roosid peaaegu aknast sisse samal ajal oma silly face peas. Ma püüdsin need kinni ja panin lauale. ’’Mille eest need olid?’’ küsisin, kui olin akna juurte tagasi tulnud. ’’Niisama. Käisin enne poes ja nägin neid. Need meenutavad sind.’’ Ma olen nii kindel, et ma läksin näost punaseks nagu tomat kui ta seda ütles. ’’Kuule ma pean nüüd minema, mul on kohtumine. Tahtsin sulle lihtsalt tere öelda.’’ Ütles ta mulle siis pärast sekundilist vaikust. ’’Tsau näeme siis homme’’ Hakkasin akent kinni panema kui mulle tuli ootamatu küsimus.

'' Kas sa minuga õhtul välja tuleksid? Me lähme õhtu poole poistega välja ja paar tüdrukut pidi ka tulema. Sooviksid sa tulla?'' Küsis Isac mult enne kui akna jõudsin kinni panna. '' M-Ma arvan küll. Kui see just su sõpradele sobib'' Ma ei tahtnud küll üleliigne olla seal seltskonnas. ''Tegelikult me kõik mõtlesimegi sind kutsuda.'' Tunnistas Isac siis. '' Nad ütlesid et on sind mõne korra isegi näinud. Ja siis me mõtlesimegi sind ka kutsuda. '' '' Nohh... ma arvan siis jah, et ma tulen. Ega mul midagi paremat küll teha pole. Niiet ma olen nõus.'' ''Vastasin talle häbeliku naeratusega. ''Kuidas oleks kell kuus su maja ees? Me saame kõik mänguväljakul kokku, aga me võime koos minna kui sulle sobib.'' Vastas ta siis. ''Kell kuus sinu maja ees. Olen kohal. '' Vastasin lõbusalt. ''Aga näeme siis. Nüüd pean ma tõesti minema. Näeme!'' Vastas ta siis õnnelikult. ''Tsau'' Vastasin talle vaikselt järgi. Ma heitsin voodile pikali ja mõtlesin mida ma nüüd teen? Miks ma olin lubanud minna õue, keda ma ei tunne? Äkki ma peaksin ära ütlema.. või... EI! Ma ei ütle Isacile ära! Ma tean et ta võib solvuda. Loomulikult ta ei ütleks seda mulle, aga ma olen üsna kindel, et ta just rõõmus küll ei oleks, et ma teda alt vean.

Panin oma toas teleka tööle ja vaatasin ''Padjaklubi'' järgi. Seekordne osa oli veidike mõtetu. Ma ei suutnud sellega vist kaasas käia. Otsustasin helistada skypes Gretele ja küsida temalt nõu.

''Minu meelest sa peaksid ikka minema. Sa saad rohkem tuttavaid ja pealegi Isac oli ju öelnud, et nad KOOS tahtsid sind kutsuda.'' Vastas mulle siis Grete kui oli mu mure ära kuulanud. Ma vaid ohkasin selle peale. '' Sul on õigus. Isac oli öelnud, et nad kõik olid kutsunud. Ma siis lähen.'' Ma olin teinud otsuse. Tegelikult.. mida mul karta oli? Isac ei ole ju õel. Ja ta ei suhtleks inimestega, kes oleks õelad. Niipalju ma ikka teadsin. ''Aga mis sa selga paned? Sa ei saa oma esimesele Datele dressides minna.'' '' Grete. See ei ole kohting! Ta on kui sõber ja me ei lähe kahekesi vaid meid tuleb vist rohkem kui viis! Niiet ära aja pada!'' Grete suudab ikka igasuguseid lollusi välj mõelda. '' Suva see kas kohting või ei. Sa lähed siiski Isaciga ja pead olema korralik. Sa ikka oskad valida riideid?'' Hakkasin juba vastama et muidugi! Ega ma mingi viis pole. Aga ta jõudis ikka must ette. '' Ei ma ei usu et oskad. Pane tumedalt. See on alati kena seksikas. Ja ära unusta huulepulka! Kõige tähtsam! ja pane läätsed! Mitte prille. Sul on kombeks kanda õhtuti prille. Ma tean küll.'' Grete võib vahel olla väga nõme. Ta suudab mind õhtut panna veel rohkm kartma, ja ma arvasin, et ta teab, et ma ei kanna prille juba vähemalt 2 kuud! Ma olen nii kaua ju läätsi kandnud! Ega ma nii loll ka ei oleks, et ma endale prillid Isaci juures pähe topiks. ''Aitäh soovituste eest, aga ma lähen nüüd dušši alla. kell on ju kolm. Ma ei jõua muidu üldse valmis.'' ''Mis asja siis passid?! Jookse juba! Sa tõesti ei jõua muidu! Tsau!'' Ja siis ta lõpetas kõne. Ma olen alati teadnud, et temast saab kas modell või siis disainer, aga et ta seda nii tõsiselt võtab, poleks ma uskunud.  Läksin siis pessu ja otsisin välja sobilikud riided õhtuks.

Pole olnud aega eriti kirjutada. Varsti peaks uus tulema ;)) -E