Osa 15 see on "plikade värk"

394 33 9
                                    

Hommikul ärkasin kolksatuse peale üles. Mu telefon oli maha kukkunud. Vanemad olid ammu tööle läinud, vend lasteaias ja õde ikka veel Eestis. Mu õel, Annal, on oma korter, kuigi ta läheb alles kaheteistkümnendasse klassi. Veab tal.. vahel oleks ju tore oma korterit pidada, saad teha mida tahad, lähed magama (või kui üldse lähed) kuna ise tahad, saad teha pidusi ilma, et keegi all korrusel ei istuks ja ei üritaks kuulata iga sõna, mida räägite, ja et su eest makstakse korterikulud kinni! Aga ei. Mina pean kopitama majas, mis mulle tegelikult ei meeldigi ja kuulama, kuidas ma elama pean. Kah mul elu..

Võtsin oma halli bleedi ja läksin alla korrusele, et leida üles teleka pult, müsli, jogurt ja sussid. Ma olin väsinud ja tahtsin teha endale päeva, mil ma ei mõtle muule, kui telekast jooksvale seebile.

Loomulikult see mul ei õnnestu..

Olin seadnud end õue pirni puu alla. Lugesin raamatut "Videviku saaga: noorkuu"ja mõtlesin, et mida ma teeks, kui mu elu armastus seaks end minu pärast ohtu.  

Üritaks võtta endalt elu, et päästa mind.. loomulikult ei ole olemas midagi sellist. Tänapäeval on ju ikka nii, et kõigepealt mina ja minu huvid ja alles siis teised..

Mu telefon tõi mind tagasi reaalsusesse. Ma oleks tahtnud sellele inimesele nähvata, et kas ta peab mind tüütama kuid see ei oleks vist õige inimene olnud..

"Hei, mis sa kükitad seal puu all? Tule lähme linna. Mul on igav." Carolli hääl kõlas igavlevalt aga samas rõõmsalt.

"Kust sa tead et ma puu all olen" küsisin naerdes. "Tead, kui sa vaevuksid püsti tõusma siis sa näeksid mind isegi." niiet ta oli mu maja ees.

Jah, just nimelt. Seal ta seisis. Kogu oma hiilguses. Kõmpisin värava juurte ja lasin ta sisse. "Sa oleksid võinud ette helistada ma oleks teadnud et sa tuled."

"Aga ei helistanud." vastas ta nipsakalt, kuid lahkelt. "Ja pealegi ma alles jõudsin"

Kuni ta jubasiin oli mõtlesin talle maja näidata.

"Mida kanaa kui lahee!" karjus ta kui olime jõudnud maja taha basseini juurte. "Sa tahad väita, et sulle ei meeldi siin majas? Ma olen nõus sibuga vagetust tegema tead.. see on nii cool! " ta lausa kilkas selle välja. Kohe näha, kes armastab suve ja ujumist..

Olime lõpuks ikka otsustanud minna linna ja peale seda tulla siia ujuma ja üldse tegema 'tüdrukute õhtu'

Bussi peatusesse jõudes nägime Isaci ja ta sõpru. Neil olid käes jäätised ja kui ma ei eksi, siis ühel oli see hoopis peas.
Isac meid algul ära ei tundnud, kuna olime mõlemad Carolliga poekottide taga peidus.
"Hei" karjus Caroll naljapärast kõvasti. Isac pidi peaaegu pikali kukkuma ja ta sõber oli valmis jooksma.
Me purskasime niimodi Carolliga naerma, et Isac sai alles sekundi pärast aru, et need olime meie.
Ka nemad purskasid naerma ja peagi rääkisime ja naersime juba kõik koos.
"Aga kuhu te lähete?" küsis 1 poistest, kui buss oli jõudnud meie sihtpunkti. "Ellul on kodus bassein ja me lähme sinna.." rääkis Caroll kiirelt. "Kas me võime ka tulla?" küsis see sama poiss, kes oli hakanud bussi peatuses ära jooksma. Ma hakkasin juba ütlema, et muidugi, kuid Caroll segas vahele. "Ei! See on tüdrukute õhtu! Poistel pole lubatud tulla!" Isac vaatas mulle otsa ja kergitas kulmu. See oli vist üsna jabur. "Eeeem..... jajah et me siis läheme.." ma tahtsin ära sealt minna juba, enne kui ma naerma hakkan. Poiste näod olid... Jah..ma vist oleks naerust maha kukkunud

Kui me lõpuks minu juurde jõudsime, hakkasime ette valmistama. Tegime endale smuutid, keerasime juuksed vingelt krunni, tegime meigi ja võtsime rätikud.
Õues oli nii palav, et me ciskasime end basseini kõrvali pikali. 
Järsku tundsin enda all käsi ja järgmine hetk olin ma basseinis.

-E 

Üksteisele loodud (Isac Elliot) eesti keelesDonde viven las historias. Descúbrelo ahora