Mürk armastuse teel

Üheksateistkümnes peatükk~Selena

"Mida sa siin teed?"olin segaduses, kui Joe mulle nutuselt otsa vaatas. Olin jahmunud ja täielikus šokis, mida ta siin tegi? Ja miks ta nuttis, mees nägi räsinud ja räbal välja, ta valge pluus oli verega kattunud.

"Ma ei tohi seda teha..." ta kordas end mitmeid korda. Mida teha?

"Joe, mis?"

"Ma ei taha sulle haiget teha!" ta karjatas ja vajus ukse lävele. Mees langetas pea ja nuttis lohutamatult, "ta kontrollib mind, saad aru. Kontrollib. Ta ei lase elada. Käsib süütuid inimesi tappa. Ta on nōid. Selena ma ei taha tappa," Mees ketras oma peas sadu segaseid lauseid.

"Mis sinuga lahti on?" vaatasin teda ja panin oma käe ta õlale.

Karjatasin hirmust kui ta sekundiga jalgele tõusis ja mulle punaste hõõguvate silmadega otsa vaatas. Ta nägu oli vihast kordsus ja ta kihvad kõnetasid osa minust.

"Harry, jumal küll?" karjatasin.

"Sa ei saa olla, Joe, kurat!" karjatasin kõvemini ja taganesin vastu seina.

"Anna andeks..." ta nuttis taas.

"Ei, Joe, Türa," plahvatasin vihast ja tagusin teda kätega. Tema, mitte. Tema. Fuck!

"Selena ma ei suuda end kontrollida..." ta surus mu vastu maad ja hoidis kätt kõril.

Mu rindkere tõusis ehmatusest üles ja ma ei suutnud hingata. "Joe, sa, sa oled-"

Ehmusin kui taas õhk mu kopsudesse jõudis ja Harry Joed vastu seina hoidis. Tõusin püsti ja köhatasin, "Harry, kurat ütle, et see ei ole nii!"seisin kindlalt kahel jalul.

"Selena, ma ei saa..." Harry ei vaadanud isegi minu poole.

"Kurat, kurat, kurat!" vehkisin kätega ja kiskusin vihast oma juukseid, "See ei ole võimalik. Joe ei saa olla tapja!"

"Ma pean ta tapma," Joe urises vastu seina ja vaatas mind põlastusega.

Ta viha nähes seisin tühjalt keset tuba, mu parim sõber oli vampiir, mu mees oli vampiir. Keegi ei olnud normaalne? Ta peab mind tapma?

"Mida vittu!?" Harry tõukas mehe vastu maad ja lõi teda rusikaga näkku.

„Lase mul, Selena-„ Joe proovis Harryle vastu hakkata, kuid mees hoidis teda vastu seina vaka all.

Olin šokis, tundsin end katki. Seda võis võrrelda leinaga, sest ma teadsin, et Joe ei olnud enam nagu mina. Ta oli nagu Harry. Vampiir.

Vampiir, kes praegu Harry käte vahel kisendas tapahimust ja oma hambaid minu pea poole küünitas. Ta karjus vaid minu nime ja korrutas kordasid, et ta peab mind tapma. Muidu saab tema surma. Muidugi oleksin ma pidanud jooksma ja põgenema, aga ma olin kui parkett põranda külge naelutud. Ma ei saanud või ei tahtnud end lihtsalt liigutada. Joe hõõguvate silmade nägemine oli minu joaks liiga palju, kõik oli liiga palju. Ajapikku ma lihtsalt ei kuulnud enam kellegi karjeid, heli oli summutatud. Ma vaid nägin nende kahe võitlevaid positsioone. Harry oli taas Joe enda alla lükkanud ja ründas teda agaralt, ta peksis meest näkku, lõi ta näo täiesti sodiks.

Ehmusin, kui Joel kuidagi Harry vastu seina surutud oli ja mees nüüd vaikselt valust oigas. Tardusin, Joed ei saanud keegi kinni hoida, ta oli uus vampiir ja tema tapahimu minu suunas oli peatumatu. Vōi ükskōik kelle. Kahju oli vaadata, kuidas ta Harry vastu seinapidi üles lohistas ja siis ta kui rämpsu vastu maad lõi.

„Selena, Selena..." Harry meeleheitlik karje ja pilk oli minul. Kuid ma ei saanud minema joosta. Ma ei tahtnud.

Kui seda võis nimetada inimlülitiks, mis praegu mu kehale signaali andis, siis keelas see mul rangelt liigutada. Mu pea kõmises sellest vaatepildist ja silme ees virvendasid mustad jooned. Nagu vana televiisoor mis vaid halli virvendava pildi ja kahina ette lööb. Ma olin katki, haavatud, kurb ja vihane, pettunud. Kuid peamiselt šokeeritud.