Mürk armastuse teel

Kolmeteistkümnes peatükk~Harry

Selena läks pesema, istusid voodiäärele, ma teadsin, et tegelikult ei andnud ta mulle andeks, ma jätsin ta surema. Olin teinud suure vea, ma ei saanud isegi andeks paluda, kuna sellel puudus andestus. Ma riskisin naise eluga ja kui ma oleks sekund hiljem jõudnud, oleks ta reaalselt olnud surnud.

Tõusin püsti, lõin jalaga seina, tahtsin kellegi puruks kiskuda, ma olen nii loll. Haarasin pitsiklaasi ja valasin selle ääreni viskit täis.

„Harry...?"See oli Selena.

Ma ei vastanud, mul oli piinlik, Tal ei olnud minuga ohutu, ma ei osanud teda isegi valvata, „Jah...?"

„Kas sinul kukkus midagi maha? Mis kolin see oli?"ta hüüdis taas.

„Kõik on korras."vastasin.

Ta vaikis veidike, „Okei."

Kuulsin, kuidas taas vesi jooksma hakkas, jõin oma klaasist. Olin väsinud ja kurnatud, naise ravimine oli võtnud mult suure energia ära. Pigistasin silmad kinni, ketrates taas seda tapvat vaate pilti oma silme ees.

Terve mu sisemus tõmbus valust kokku, otsustasin rõdule minna, vajasin praegu värsket õhku. Istusin ajakiigule ja lükkasin endale väikese hoo.

„Kas see läheks katki, kui ma siia istuksin?"ehmusin korralikult. See oli kõigest Selena.

„Vaevalt."lonksasin oma klaasist.

Ta istus kiigele, „Oh...vaata, päike tõuseb."ta tõusis püsti.

Vaatasin teda, mitte päikest, „Sulle meeldib päike?"

„Ma jumaldan seda."ta ajas oma pea kuklasse, „Nii mõnus."Ma ei leidnud päikeselt nii suurt naudingut ja rõõmu, kui tema. Aga teda vaadates olin ma õnnelik.

Naine oli ilus, „Päike muudab su naha veel heledamaks, kui see on."

Ta vaatas minu poole, „Kas sa vihjad sellele, et ma olen valge, kui luik?"

Naeratasin, „Ei, sa oled lumivalgeke."

Ta naeratas soojalt, „Ma ei taha surra mürgitatud õuna käe läbi."

„Aga, printsi suudlus äratab sind ellu..."

„Mul ei ole printsi."

Muigasin, „Kas ma ei võiks prints olla?"

Ta muheles, „Ja-jah."

„Oli see siis jah...?"

„Ma ei tea, Harry. Ma ei oska arvata midagi sinust."

„Mis mõttes?"

Ta istus taas mu kõrvale, „Ma ei tea, kas sa tahad mulle haiget teha, või oled sa aus ja hea nüüd! See ajab mind segadusse, need tujumuutused, ma tõesti ei oska midagi arvata."

„Ma tahan sind kaitsa."olin aus.

„Oh..., sa ei tee enam mulle haiget?"

Neelatasin, olin teda kartma pannud, „Ma luban, et teeks igakell sama, mis juhtus eile."

„Miks? Miks sa seda üldse tegid, Harry? Ma arvasin, et sa vihkad mind!"

„Ma ei vihka sind, sa meeldid mulle, sellepärast ma ju sinuga abiellusingi."

„See oli mu isa pärast..."ta ütles tasa.

„Ei, see oli sinu pärast."

Ta vaikis, „Sa sundisid mind endaga abielluma, Harry. See ei olnud ju minu pärast, kui oleks olnud, siis sa ei oleks mind sundinud."

Neelatasin, tal oli õigus, „Ma proovin olla hea, sest ma ei taha kunagi, et selline asi enam korduks. See oli minu viga, mis on vabandamatu."

Ta ohkas, „Ma usaldan sind, Harry."

Naeratasin nagu totakas, ma ei olnud usknud, et ta kunagi midagi sellist mulle ütleb, „Ja mina usaldan sind, Selena."

Ta ohkas, „Ma olen nii väsinud."

„Ma viin su voodi..."

„Ei, ma saan ise."ta tõusis püsti.

Oigasin, ta ei tahtnud, et ma teda puuduks, vähemalt võisin ma teda kallistada, see tähendas mulle midagi. Ja ta suudles mind põsele, „Arusaadav."

Järgnesin talle, „Head ööd, Harry."ta tõstis teki üles ja puges sinna alla.

Tegelikult oli ju hommik, „Kas ma ei või...?"

„Ei."

Päästsin naise elu, kõrvaldasin vaelnase ja saan ainult põsemusi! Ouch! „Head ööd, Selena."

Läksin lasin veel kardinad ette ja pugesin diivanile, kuigi ma olin kurnatud ei suutnud ma uinuda.

Olin just saanud silmad kinni, kui kuulsin Selenat sonimas, ta nägi kindlasti halba und.

„Selena, Ärka..."raputasin teda õrnalt.

Ta hingeldas ja tõusis istukile, „Oh jumal küll..."

„See oli vaid uni."

„Jah, aga see oli nii reaalne."

Istusin voodiäärele, „Rahune nüüd, see on ju möödas."

„Jah."ta sosistas.

Otsutasin magama tagasi minna.

„Harry?"

„Mhm?"

„Kas sa ei tahaks minu kõrvale tulla?"

Naeratasin endamisi, keerasin end ringi ja pugesin teki alla. Ta tänas mind ja sättis patja. Hoidsin naisega vahemaad, ei julgenud teda enda kõrvale paluda.

„Võiks ma sind kaissu võtta?"

„Ei, nii on ka okei."

Neelatasin, ma olin meeter eemal temast, „Selge."

„Selena, kas ma ei või sind enam kallistada ka?"

„Ikka võid, mulle meeldib see."

„Aga, kas ma praegu võin?"

„See oleks antud olukorras kaisutamine."ta muigas.

„Sulle ei meeldi."küsisin.

„Ei?"ta vastas.

„Miks?"

„Sest, ma kardan, et ma vajutaks su õhu kinni ja see kui kellegi rinnal magada, ei meeldi kuttidele. Ma ei taha midagi valesti teha, Harry."

Hakkasin laginal naerma.

„Mis sul hakkas?"

Naersin, „Tule siia..."

„Ei!"

„Sina õpetasid mind kallistama, mina õpetan sind kaisutama."

„Ma ei taha."

„Jah, õpilane olla on sitt, aga proovime."

„Ma oskan seda..."

„Aga selle jutu põhjal, pole ma selles üldse kindel, Tõesta mulle seda."

Ta naeratas, „Olgu..."naine puges mulle lähemale ja pani oma pea mu rinnale, naeratasin endamisi.

„Ma lömastan su linnud ära."

Naersin, ta muretses mu tatoveeringute pärast, „Sulle on see lubatud."ebameeldib ärevustunne valitses mu kõhuses.
Aga see oli hea.

--------------------------

Ma loodan, et te väga pahased ei ole, et ma pole nii kaua uundanud ja see ka siin pole suurem osa, pigem kokkuvõtte eelmisest osast, aga jah!         :D