Mürk armastuse teel

Viies peatükk

Kui oli kätte jõudnud päev, mil pidin mehega abielluma pani mind veelkord mõtlema asjaolu üle, kas mulle on tõesti ette määratud selline saatus? Ma salgasin seda, et ma kardsin, kohutavalt. Ma ei tahtnud end kellegiga siduda, rääkimata vampiiriga, kelle nime vaid teadsin. Jah, Harry oli olnud nii egoistlik ja pidanud paremaks hoida minuga positsiooni, kus kumbgi teine teist ei tundnud. Kui, ma aga jäin mõtlema, et miks olin mina talle vajalik, meie vahel ei olnud isegi mitte sõprust, mitte midagi!? Kas ta siis hoolis nii väga sellest infost, mis oli võimalik mu isalt välja pressida? 

Rääkides mu isast, oli tema täiesti aru kaotanud, ta oli teinud ettepaneku, et kohe peale abielu kinnitamist võiksime sõita koos Harryga mesinädalaltele muidugi olin ma selle vastu, aga võis välja lugeda, et ma olin sunnitud sellega nõustuma. Ma olin kui mehe koer, pidin talle kuuletuma ja ta käske täitma.

Silusin peegli ees oma valget maani kleiti, hinges pitsitamas kibe ja valus tunne, terve see hirmulaine oli mind endasse tõmmanud, Ma ei tahtnud seda. Ma ei tahtnud abielluda, mind oli sunnitud abielluma, meie riigis valitsevast sõnavabadusest polnud haisugi. Minu õiguseid ei austanud siin keegi ja mulle tundus, et keegi isegi ei hoolinud ei minu ega enda omadest.

Ma ei teadnud milline oli külalistenimekiri, toidumenüü või isegi koht ja sisustus, Mind oli pimedusse jäetud. Pealegi lootsin ma väga, et pulmamänge polnud välja mõeldud, olin vihanud neid igas pulmas, ega mu enda omagi polnud erand. Aga nüüd oli vahe selles, et mina ei olnud külalistenimekirjas vaid pruut.

Kardsin kohutavalt seda hetke, kui pean ütlema, kas jah või ei? Ma ei teadnud, kas oleksin saanud isegi "ei" vastust kaaluda, mees oli liiga paranoiline ja kindlasti oleks ta siis võinud kellegile haiget teha. Ennekõike oleks olnud see kasutu, ma oleks pidanud kindlasti siis seda kordama, nii oli ta mulle kinnitanud eelmisel õhtul. Kindlasti ei suutnud ma ka leppida sellega, et ta veel vampiire inimeste sekka kustus, olin väga närvis, kuna kardsin, et nad võivad meile, inimestele, haiget teha või koguni tappa. Mees küll kinnitas, et see on täiesti läbi mõeldud teema ja kõik on sellest teadlikud, sellel peol oli jahtimine keelatud. Aga kas see vastas ka tõele?

Istudes toolis, kõrge ja läikeni nühitud peegli ees jõudis mulle kohale, et see oligi käes, aeg, kus mult võetakse õigused ja elu. Vabadus, otsustusvõime, see nimekiri oli pikk, pigem võis selle ühe asja alla rühmitada,-mult võetakse kõik!

Naisterahvas harjas mu pikad tumepruunid juuksed harjaga läbi ja hakkas mulle soengut tegema, ma kardsin heita pilku peeglile, ma kartsin vaadata ennast siit, ma ei tahtnud näha seda valust pitsitavat naist, kes mulle vastu vaatas. Enne kui olin leidnud põhjuseid naeratada, siis oli nüüd see täiesti kustunud. Ma ei naeratanud, olgugi, et oli minu pulmapäev. Päev, millest terve elu kõik unistavad, kus sa oled viimaks leidnud endale selle õige, kelle kõrval terve elu veeta. Päev, kus on nii palju tööd ja raha kulutatud, vaeva nähtud, vaid selle ühe päeva pärast. Anda tunnistus, et armastad oma paariliste terve elu, sõlmida abielu ja panna üksteistele sõrmus sõrme. Ma ei teadnud, miks kõik pidid rabelema vaid selle ühe päeva pärast, selle sõrmuse ja tõotuse pärast, mis ei anna sulle midagi juurde. Jah, ma olin vabaabielu pooldaja, aga nüüd, oli see mult võetud. Ja pealegi olin rohkem, kui kindel, et pooled abiellu astunud inimesed lahutasid ikkagi, oli vaid väheseid, kes tõesti seisid ühe kõrval surmani.

Hüvasti baarid, kus mehed sulle proovivad muljelt avaldada ja sina nende alatu flirdiga kaasa lähed, Hüvasti alatud pilgud ja mõtted, Hüvasti vabadus! Kui traagiliselt need mõtted mu peas ei kõlanud, oli sellega nüüd lõpp. See pulm oli tragöödia.

„Wow, proua te näete suurepärane välja."naine, kes oli viimase viimistluse mu meigile andnud naeratas mulle heldelt. Kuigi ma ei olnud veel ju ometi proua, see ei kõlanud üldse hästi!? Ma tundsin end vanana.