Mürk armastuse teel

Neljateistkümnes peatükk~Harry

Selena pidev siplemine ajas minu unest üles, olin kindel, et taaskord piinasid teda halvad unenäod, Kuid peale seda, kui ma teda pikalt jälgima olin jäänud, hakkas ta naerma ja avas silmad.

"Ära vaata mind nii, mul on imelik!"ta muigas.

Naeratasin, "Hommik..."olin vihane oma kärina peale, mis mu hääles kõlas.

"Sa oled nii unine,"ta naeratas.

Kummardasin ta kohale, "Kas sa ei saanud magada, et sa niimoodi siplesid?"

"Jah."

Oigasin, "Sa ajasid ka minu üles."

"Ma arvasin, et sa ei peagi magama..."

"Ma kulutasin eile oma energia sinu tervendamisele."

"Oh...anna andeks! Kuidas sa üldse saad?"

Laskusin taas pikali, "Kui ma muutusin, anti mulle kaasa anne ravida teisi."Kiikasin ta poole.

"Ja kui, ma seda teen, pean ma loovutama osa oma energiast."

"See teeb siis sulle haiget?"

"Selle kingitusega sain ma kohustuse, aga igal kohustusel on tagajärjed. Kui, ma seda teen, tunnen sama valu, mis ravitav."

"Sa tundsid minu valu?"

"Jah ja selle tundmine pani mind mõistma, et ma ei taha sulle haiget teha! Ma tahan sind kaitsta."

Ta ohkas, "Harry, ma..."ta hammustas huulde, "Ma ei oska sulle öelda, kui tänulik ma olen."

"Ma tean..."oleksin tahtnud teda suudelda.

"Jah, ma olen tänulik selle eest, et sa ravisid mu haava ja avasid end mulle!"

Naeratasin tasa, "Oled sa näljane, sest mina olen!"tõmbasin ta voodist püsti.

"Väga näljane."ta hüppas mulle selga.

Avasin külmiku, "Nii, vaata mis meil siin on..."

Naine tuli minu kõrvale, "Ma tahaks nii väga maasikaid vahukoorega, On meil vahukoort?"

Naeratasin, meil, "Ei ole..."ohkasin.

Ta naeratus langes, "Noh, eks siis pole midagi teha."

"On!"lõin ukse kinni, "Üheteistkümne kilomeetri kaugusel on betsukas."

"Oh...kas me võiks minna?"

"Ikka, aga, Emma läks hommikul autoga linna, seega me peaks jala minema."

Ta kripsutas nina, "Praegu läks isu ära."

Naersin, "Ma saaks ju kiiremini, kui auto."

"Noh, aga kas sa tooksid siis?"

"Sa saad ka ju minuga tulla."

"Ma ei tahaks su seljas õõtsuda, see kiirus ajab mul ikka südame läikima."

Ägisesin, "Aga jalutame siis sinna."

"Nalja teed, ma ei jaksa kolmekümne pluss kraadiga üksteistkilomeetrit jalutada."

"Oh..."

Ta ohkas samuti, "Ma lepin siis maasikate ja šokolaadisiirupiga."

"Arvad?"

"Parem ikka, kui nii pika tee kõndimine."

"Okei, tahad ujuma minna?"Või oleks ma pidanud ta soovi täitma? Ei hakkanud sellele kohta enam pärima.

"Jaa..."ta naeratas, "Ma vahetan riided ja tulen järgi."

"Ma pean ka ju riided vahetama."

"Aa...okei."