Mürk armastuse teel

Sissejuhatus

Teadsin, et ei olnud kõige targem jalutada pargis, kui oli juba südaöö, Park oli ainus koht, kus meie „inimesed" ei saanud kaitstud olla. Siiski ei kartnud mina kedagi, ma teadsin, et kui mulle oli määratud kohtumine ohuga, siis pidigi see nii olema. Ma uskusin saatusesse ja seda ma ka tol õhtul küsisin, täiesti ootamatut ja pahupidi löödud saatust.

Kuulsin kellegi karjatust, olin kindel, et ta jälitas nüüd mind, olin järgmine, keda jahiti. Minus ei ärganud üksgi hirmukübe, mitte, et ma oleks tahtnud isiklikult surmaga vastu astuda, aga ma teadsin, et end varjata ja põgeneda oleks mõtetu. Kui ta oli mind välja valinud, siis see ka pidi nii minema. Aga alla anda ma ei kavatsenud, ma kavatsesin võidelda.

Ma ei kiirendanud oma sammu sugugi, teadsin, et ta oli mu taga, kuid sellist kannapööret ma ei oodanud. Olin surutud kiviseina vastu, kus puudus igasugune võimalus väljapääsuks.

See oli mees, noormees, ta käsi oli sirutatud minu poole, lendasin vastu kiviseina, kuigi see oli põrgulikult valus, ei kartnud ma, et ta võiks mu tappa, vähemalt tundus mulle aluguses nii.

„Kui tühisetu ja abitu."Mees keeras oma pea küljele ja astus minu poole.

Teadsin, et park kubises vampiiridest, ma olin leppinud selle riskiga, ainuke asi mida ma võisin karta oli see, et ma satun nende mõju alla.

Hingasin sügavalt sisse, ma ei iitsatanud midagi.

„Kas sa kulla kallis kiisu, oled kuulnud, et siin ohtlik? Siin liiguvad vampiirid ringi, kas sa ei karda surma?"Ta kükitas täpselt minu ette.

Kaalusin talle jalahoobi andmist, aga teadsin, et see oleks olnud vähetõenäoline, ta oleks mu kätte saanud, „Ei, ma ei karda surma."surusin huuled kokku ja sisisesin vastuse.

„Tõesti?"ta kergitas minu poole kulmu, „Tead, ma pean sind siiski hoiatama, siin liigub ringi üks tige mees, kes on väga näljane? Oled sa teda märganud?"

„Ta seisab minu ees."vaatasin meest põlastusega. Temasugused olid vaid mõrvarid.

„Ära sa räägi, kus?"mees vaatas kõrvale ja naeris.

Lükkasin end rohkem vastu seina üles poole, „Ühest inimesest ei saagi kõhtu täis, sa oled tülgastav isiksus."

„Tead, sinu julgus paneb mind imestama. Ma isegi kaalusin seda, et sa oled üks meist, aga kui vaid su süda nii kiiresti ei taoks..."ta pani noa tera mu rinna vastu.

Hingasin sügavalt sisse, sülitasin ta peale, „Ma ei ole üks sellistest närustest asjadest."

Mees ärritus, ta tõstsis oma käe ja lükkas mu veelkord vastu seina, piiksatasin valust.

„Mida sa saavutad? Hakkad mulle vastu, põgened?"ta naeris.

Vaatasin mehe poole, „Ma ei karda sind."

Ta kükitas taas, „Ma ei usu sind, Selena."

„Kuidas sa mu nime tead?"katsusin oma pead, sealt jooksis verd. Kartsin, et kaotan liialt verd, mu käsi oli verega koos. Ilmselgelt olin end liiga kõvasti ära löönud.

„Ma tean kõike..." Mees haaras selle jõuga oma kätte ja lakkus mu kätt, kiskusin selle ta käest, mul hakkas paha.

„Paistab, et selle julguse taga on ikka päris hea veri peidetud, Oh kui hea. Paistab, et parim, mida saanud olen."

„Hoia käed eemale minust."karjusin, „Ma ei kavatse sinu õhtusöök olla?"

Ta võttis noa kätte ja ruhus selle vastu mu kätt, „Saad sa mulle vastu hakkata? Ei."

Lõin jalaga noa käest ja tõusin püsti, jooksin ära. Mees reageeris kiiremini kui ma arvasin, ta haaras mu kaelast, Tundsin, kuidas õhk mu ümbert kaob, „Tead? Ma ei saa aru, miks te alati kõik nii lihtsaks muudate, aga see on osa mängust, eksole?"

„Lase käia, tapa mind ära, Saad oma nimekirja täiendada, eksole?"piiksatasin. Teadsin, et ei suuda enam kaua vastu võidelda, olin lootuselt tekitanud endale lootuse pääseteeks.

Järsku lasi ta minust lahti ja ma kukkusin maha, „Sa oled julge inimese kohta, see paneb mind mõtlema! Räägi kiisukene, kust sa võtad selle julguse, astuda minule vastu?"

„Sa arvad, et suudad minu üle kontrolli saavutada, sa eksid punane kiskja."

„Kas tõesti?"ta lohistas mind vastu maad.

„Ma loodan, et sa põled põrgus, kuigi, isegi põrgu on sinusugusele liiga hea paik."võtsin oma viimase jõu kukku, proovisin end kaitsta ta löökide eest, See oli paraku asjatu.

Ta naeris, „Peaks ma seda kartma?"

„Surma ei saa petta, sina aga  teed seda."

„Milline taibukus, tühine inimene."

"Mingis võtmes oli see komplimendi kõla!"piiksatasin.

"Nii tühine!"

Haarasin oma kõhust, „Mitte nii tühine, kui sina. Sa saad kord oma karistuse ja ma olen kindel, et see on põrgulik."

„Oh kindlasti."Mees muigas, Lootsin, et see piin saab läbi ja ta lihtsalt laseb mul surra. Terve mu keha põles valust ja piinadest. Tahtsin lihtsalt valust nutta, aga see oleks olnud liiga lihtne, lasta lihtsalt end pisaratesse uputada, oleks olnud kõige abitum väljapääs võitlemaks valuga.

„Mida sa tahad minust?"mu hääl oli valuga muutunud tasaseks ja tagasihoidlikuks. Justkui oleks tahtnud ära kaduda ja lihtsalt kustuda.

„Oh, Selena, alguses mõtlesin ma, et sinust saab uus õhtusöök, aga nüüd tuli mul palju parem idee, Ma tean, mis sinuga teha!"

„Mida sa tahad?"kordasin oma küsimust.

„Selena, sa abiellud minuga. "

~~~~~~

Ilusaid jõule!

Tänan coveri eest Mirelli! Suured kallid sulle selle eest!