Mürk armastuse teel

Neljas peatükk

Harry ja isa olid võtnud tõsimeeli kätte pulmade korraldamise, igapäevaga kui jõudis lähemale hetk, kus ma pidin täiesti võõra mehega end siduma hirmutas mind parasjasti ära. Ma teadsin, mis riske olin sunnitud võtma ja see mõte tekitas kõhedust. Olin plaaninud põgenemist, aga igakord oli see ebaõnnestunud, peale seda vaatas Harry mind altkulmu ja heitis ette, et ma võin ükskõik mis teha, aga siit ei ole mul mingit pääsu. Jah, ma kardsin, et tegelikult oligi see tõsi, olin kätest jaluni seotud võõraga.

"Kallis, ma olen tagasi,"Kuulsin mehe hüüdu esikust, kiirustasin ta poole.

"Kuidas mu isal läheb, ega sa midagi..."

Ta naeris"Rahu nüüd, Charlil on kõik suurepärane, just tema juurest ma tulengi."

Ta hääl oli uimane ja lõbus, olin kindel, et ta ei olnud kõige selgem, Kuid mind isegi ei huvitanud see, kas ta jõi enda elu maha või mitte. Ma leidsin põhjuseid juurde, miks vaadata teda tülgastavalt.

"Ja...kas mina ja sina?"

Ta muigas, "Kolme päeva pärast on pulmapäev, kõik ettevalmistused on peaaegu lõpule viidud."

Ohkasin raskelt, ainult kolm päeva, ma ei kujutanud seda päeva enda silme ees ette, "Kas mul ei ole mingit sõnaõigust?"

"Muidugi mitte, sa kaotasid need siis, kui ise põgeneda proovisid."

Naersin, "Sa arvad, et ma peaks sellega leppima, et ma pean lihtsalt end ära andma."

"Ise sa valisid selle tee."

"Ma ei ole midagi valinud, mida ma tegin valesti?"ägisesin.

"Ma ei viitsi sinuga sel teemal vaielda, ausalt ka. Sa võiksid vait olla, see oleks nii hea."

Naersin südamest, "Palun väga, sa pead seda seni kaua kuulama, kui sa kavatsed mu maha tappa, Seega ei anna ma ise ka selle kohapealt alla."

Ta muheles, "Arvad, et sita naise mängimine heidutab mind."

Jah, ma lootsin, et ta tõesti laseks mul minna, aga mida rohkem ma temaga proovisin halvasti käituda, seda enam ta mu välja naeris, See vihastas mind südame põhjani.

"Aga tead, ma ei jaksa praegu tõesti seda jama taluda. Ma tahan magada."

"Ah või nii...mind ausalt ei huvitagi mis sa tahad või mitte. Sa ei lähe üles voodi, mina olen seal."

"Polnud plaanisgi, sa ajad mu öökima..."

"Eks otsi endale siis keegi teine."karjusin veel mehele järgi, kui ta mu vaate väljast kadus.

Hommikul kuulsin taaskord imeliku kolistamist, avasin silmad ja taipasin, et kell oli alles kolm öösel, olin veendumusel, et Harry oli all ja meelega kolistas seal, eirates minu soovi magada.

Tõmbasin hommikumantli hõlmad kokkupoole ja jalutasin alla.

"Oh jumal."karjusin, kui täiesti võõras naisterahvas köögis istus ja kana sõi.

"Tere teile ka."naine muigas.

"Kes te olete? Ja miks te siin olete? Kus Harry on?"

"Ta läks välja, endale süüa otsima. Ma olen Berta."

Naisterahvas sirutas käe välja, kõhklesin ta žestile vastamast, temagi võis vampiir olla, oli ta mulle ohtlik? Aga kahtlesin selles, et Harry oleks ta siis siia majja lasknud, kui naine oleks pidanud mind kuidagi ohustama.

"Oota, kas Harry on väljas?"

"Jah, täpselt nii. Ma hoiaksin teda lühema keti otsas, võin enda kogemusest öelda, et tema püksid kaua üleval ei ole."