Mürk armastuse teel

Üheteistkümnes peatükk~Harry

Peale õhtut ei osanud ma kuidagi käituda, ma ei teadnud, kas pidin talt ümbert kinni hoidma, mida ta nimetas kallistamiseks. Või hoopis pidin ma olema halb mees, tundsin end rumalana, ta oli mitu korda targem kui mina. Ja miskipärast oli mul tunne, et alatasa õpetas ta mind, kas ma tegin siis kõike korduvalt nii valesti? Ma ei teadnud, millest see tingtitud oli, aga ma tundsin end paremini, nagu ma oleks olnud taaskord inimene. Aastate vältel ei olnud keegi tekitanud minus sellist tunnet ja ma isegi ei tahtnud proovida käituda nagu nemad, inimesed. Olin lasknud kaotsi minna oma inimlikusel, aga selle naise kõrval, tundsin ma, et mu inimlikus ärkas taas.

Ma elasin!

Olin veidike mures, kuna Selenagi ei otsinud minuga mingisugust kontakti, üldsegi vältis ta minuga jutuajamist. Kardsin, et olen midagi valesti teinud, kuid ise ma ei julgenud jututeemat alustada, ma ei teadnudki mida öelda!?

Kolmas päev vaikust kiskus juba imelikuks, proovisin isegi käia tihti väljas ja võimalikult vähe mõisas viibida. Naine ise istus vaid magamistoas või käis Emmaga jutustamas, leidsin end soovimast ise Emma olla, Selena paistis temaga hästi klapivat ja alatasa naeris ta naise öeldu või naljade üle. Ta oli õnnelik, aga koos Emmaga.

Urisesin selle üle, kui ta ise minu juurde tuli, aga hoopis palvega, mis ei tekitanud mulle mingit meelehärmi. Laitsin kohe selle mõtte maha, ta tahtsis minna välja, arvatavasti Joe'ga kohtuma. Muidugi ei kiitnud ma seda heaks, idee pooldamisest ei olnud haisugi.

Ma ei tahtnud talle kohe ka ära öelda, „Ma ei tea...kuhu sa läheksid?"

„Välja, isa juurde."

„Joe juurde?"

„Ei."ta vaatas ringi, järelikult valetas.

„Ja miks me ei võiks su isa siia kutsuda, pealegi on see oma kahesaja kilomeetri kaugusel, see on nii kaugel."

„Noh, ta tuleb tegelt siia, lähemale."

„Kuhu?"

„Uumn...noh, linna."

„Lockerwoodi?"See oli õnneks vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel.

„Jah."

„Ja mis ta teeb siin üldse?"

„Äriajamised."

„Ära valeta mulle..."

„Mis asja?"

Ma olin täna rääkinud Charliga, ta ei olnud mulle mitte midagi oma ärikavatsustest rääkinud, olin kindel, et ta valetas. See oli hoopis Joe, kes siia tuli, „Täna hommikul su isa küll midagi ei pajatanud oma reisiideest!"

„Noh, ilmselt ta unustas."

Olin tugevam kui arvasin, lükkasin ta vastu seina, ta vaatas mu käsi, mis teda kinni hoidsid, „See on Joe, kes siia tuleb."ärritusin.

„Ei ole."ta värises ja hingas pahinal välja.

„Kes siis?"Olin tõesti vihane.

„Ma ei saa sulle öelda, sa ei luba siis."ta pilk eksles.

„Järelikult Joe."

„Jah."ta kohkus, Mul oli õigus.

Astusin sammud taha, lasin ta lahti.

„Kas sellega on meie jutuajamine lõppenud?"ta küsis tasa.

„Sul on vabad käed."

„Tõesti, sa nagu lubad või?"

„Tee mis tahad."

„Oh...tõesti?"naine naeratas laialt. Olin veel vihasem.

„Mina ei ole piisavalt hea või?"keerasin end ümber.