Mürk armastuse teel

Seitsmes peatükk

Ma ei tahtnud hommikul silmi avada, teadsin, et iga päev tuleb hullem, kui ma pean veetma veel ühe päeva koos temaga. Olin eile pool õhtut kulutanud, temaga vaidlemisele, Olin sellest lihtsalt väsinud.

Ringutasin end ja pistsin oma jalad üle voodi ääre, tõmbasin uhked punased sametist kardinad kõrgete akende eest, astusin rõdule.

Väljas oli väga soe, isegi paras aeg minna basseini, Märkasin alles eile, et väljas oli bassein. Emma tegutses heki harimisega, aga Harryt ei näinud ma kusagil.

Otsustasin end värksendada ühe külma pesuga ja siis minna võtta üks mõnus jook, Ma olin luksuslikus kohas ja seega, ei kavatsenud ma mōelda praegu Harryle.

Pärast värksendavat ja energiat juurde andvat pesu otsisin oma bikiinid, mis olin alles ostnud. Nägin ka rätikud sahtlis ja võtsin sellegi endaga kaasa. Panin oma päikseprillid enda tumedate kiharate vahele üles pea ligi ja võtsin vajalikud asjad kaasa, mida võis päevitamiseks vaja minna.

Nägin ka Emmat all liikumas, seega, palusin tal endale valmistada üks mõnus smuuti ja see siis endale tuua, Naine naeratas ja oli nõus mu soovi täitma.

Tundsin kohe kuuma tunnet, kui välja astusin, tänane päike oli väga mōnus, täpselt paras ilm päevitamiseks. Kuna bassein, oli üsna maja ees ei olnud pikk maa sinna jõudmiseks.

Kohkusin, kui meest ühel toolil päevitamas nägin, mulle ei meeldinud, et ta siin oli, Pealegi nägi ta mind nii, oleksin tahtnud end varjata ta eest. Istusin kõige kaugemasse nurka ja panin enda träni tooli kõrvale, Sättisin tooli peale kollase õhukse päevituslina ning viskusin ise sinna peale.

„Ma arvasin, et magad terve päeva maha."Kuulsin Harry häält. Vōi nüüd oli aeg, minuga vestlusesse astuda!?

Sulgesin silmad, lasin prillidel näole vajuda, „Ma olen ajaga kursis, pole veel lõunagi."

„Kell sai just kaksteist."

Turtsatasin, „Ega ainuke teema millest sa normaalselt kõneled ongi ilm ja aeg."

Ta naeris, „Jajah."

Kuulsin kuidas tool veidike krigises, olin kindel, et ta tõusis toolilt. Hingasin pahinal välja, ma ei tahtnud, et ta minu juurde tuleks.

Avasin kiiruga silmad, teadsin, et ta oli minu kõrval. Mu sisetunne ei vedanud mind alt, ta istus minu kõrval toolil.

"Miks sa siia tuled?"turtsatasin. Ta lihtsalt jōllitas mind, tundsin end ebamugavalt.

"Sest ma tahan..."vastus oli otsekohene. Mulle ei meeldinud see.

Ohkasin, "Mina ei taha."

Ta muigas, "Jah..."

"Jah!"karjatasin, vaatasin teda läbi prilliklaaside, nagu alati oli ta näol muie, mis ärritas mind. Ta lihtsalt naeris mu üle.

"Tõesti?"ta ajas silmad punni ja paotas suu, mängides imestunult oma kulmudega.

"Jap."noogutasin. Tahtsin teda lüüa! Kui keegi suutis su meeleolu nulli kiskuda, siis oli tema parim näide minu elus.

"Valetad endale!"kui ta arvas tōesti, et ma hindan seda, et ta mu kōrval on siis ta eksib. Tema eilne meelemuutus ja tujukus oli niigi vabandamatu.

"Ma ei valeta."kortsutasin kulmu.

"Ja, miks sa siis nii närvis oled?"

Neelatasin, "Mina? Ma ei ole närvis."

Ta kihistas naerda, "Muidugi."

"Miks sa nii ebameeldiv oled?"ta oli mu mōnusa päiksenautimise täiega persse keeranud.