Mürk armastuse teel

Kaheteistkümnes peatükk~Selena

Harry naeratas ja embas naist, naine irvitas vaid mind nähes, Kui kahepalgeline temast. Mul oli talle palju öelda, lootsin, et Harryl on ometi aru peas, ta ei saanud jätta mind temaga. Kuid samas kardsin, et ta vōib valetada minu kohta midagi, ma ju ei teadnud, keda Harry rohkem uskus. Kas mind vōi teda? Ma kardsin kohutavalt, naine ei sallinud mind silmaotsaski.

„Sa võid minna, Harry." naine ütles. Jumal alasta, ma lootsin, et mees ei võta teda kuulda.

Aga, ma eksisin ta vaatas viimaks minu poole ja lahkus. „Harry, Harry! Kurat võtaks, sa ei jäta mind siia." kiskusin oma käsi. Ta ei saanud mulle nii teha, me olime just hästi rääkima hakkanud.

„Harry, sa kuradi tolvan. Tule siia, Ma tean, et sa kuuled" kisasin täiest kõrist, veel rohkem kardsin ma naist, kui teda.

Harry ees olid mul vähemalt mingidki šansid, ma olin ta abikaasa, aga Bertha ees ei olnud mul midagi.

„Mida sa tahad minust?" mu hääl värises.

Ta naeris. „Kui kahju, et Harry sind enam ei kuule."

„Ah? Ma tean, et ta kuuleb."

„Võinii, aga tead mis, ta läks jahile ma palusin seda tal teha. Õigemini aitasin kaasa."

„Sa sundisid ta minema." neelatasin.

„Taibukas sinust... " ta muigas.

Hingeldasin. „Aga sa ei saa ju, ta on ka nagu sina... " olin nutma puhkemis äärel.

„Mina olen hübriid, mitte kasutu vapiir."

Neelatasin, „Mis sa tahad?"ta ajas mind hulluks, olin kindel, et see ei olnud hea. Miks ta lummas Harryt seda tegema?

„Kas sa tead, et meil oli Harryga suurepärane elu, enne, kui ta sinusuguse raipe otsa koperdas!?"

Oleksin tahtnud taganeda, aga ei saanud. „Sa tahad mind tappa, õigus?" Kokutasin.

„Ma mitte ei taha, vaid ma teen seda."

Hoidsin hinge kinni. „Sa tahad Harryt endale, jumal küll, võta ta siis ometi. Lase mul minna."

Ta naeris. „Jah, ka see oleks kaalutlev, aga ma olen kindel, et ta ikka jookseks sinu järel nagu kutsikas."

„Ta tahab mu isa mitte mind, Palun, ma lasen jalga ja ei näita oma nägu eales."

„Ta ei taha su isa, ta tahab sind." Ta suunas oma hoobi vastu mu kōhtu.

Vaatasin teda kui lollakat. „Ära tapa mind ära, tõesõna." palusin oma elu eest, ma ei tahtnud oma isa jätta.

„Ma ei saa aru, miks sa nii loll oled, ja vale mehe tee ees koperdad. Harry on minu, kas on selge lita?" ta lõi lataka vastu põske.

Mul läks hetk, et end üldse koguda. „Ma ei tahtnud temaga abielluda... " nutsin, mul oli nii valus.

„Sina ei tahtnud, aga tema tahab!" ta karjus ja lõi mind jalaga kõhtu. Miks ta koguaeg seda korrutas, et Harry mind tahab? See oli vale, ta ei hoolinud minust? Või hoolis? Mis oli tegelik põhjus, miks ta tahtis minuga abielluda?

Vajusin kössi, olin hingetu. „Lase mind lahti..." Vajusin hingetult pōlvili ja hoidsin äsjase haava peal kätt, naine tōmbas noa tera emotsioonitult mu kōhust välja. See oli kōige ōudsam ōudusfilm, sest see oli reaalsus.

Ta virutas uuesti lataka vastu põske, aga seekord oli see poole tugevam, nutsin valust. „Sa ei saa kunagi minust üle!" Hoidsin tugevalt oma käsi haaval.

„Sina ka ei saa minust üle, sest näed, Harry abiellus minuga, mitte sinusuguse paksupersega." virutasin noa ta käest.

Olin ise nõrkemas.