Mürk armastuse teel

Viieteistkümnes peatükk~Harry

"Harry," naine hõikas mu nime kui kavatsesin jahtima minna. Olin pidanud paremaks teda paar päeva vältida, ma ei teadnud, mida pidin tundma, kui ta mind eemale tõukas.

Jäin ta ees seisma, "Jah." turtsatasin.

"Räägime..." ta ütles tasa.

"Ma lähen välja." kortsutasin kulmu.

"Ei, saa aru. Räägime rahulikult selle asja sirgeks."

"Mul ei ole tuju sinuga midagi rääkida..."

Neiu ohkas, "Me peame rääkima, Harry."

"Räägi siis!" turtsatasin.

Ta oigas, "Kas sa ei rääkinud minuga sellepärast, et ma sinu suudlusele ei vastanud?" ta küsis otse.

"Ma lähen minema ja me ei kõnele sellest enam. Okei!" astusin kiiresti uksest välja.

Kugistasin kõrist alla juba mitmenda klaasi kanget alkoholi, olin kaotanud ammu järepidamise ja ma isegi ei hoolinud arvestusest. Olin pettunud ja kurb ning lootsin, et lahendus peitub enda pea kaotamises. Kuid seegi oli olnud liiga lootusrikkas mõte, mida rohkem ma jõin, seda selgemaks mulle lõi, et Selena oli mind minema tõrjunud. Tundsin end, kui totaka armuvalus piinleva poisikesena.

Olin ammu pannud silma peale kaks tooli kaugemal istuvale neiule, kes nägi kuradima hea välja, pidin tõdema, et ta oli isegi veidike Selena moodi, kuigi tema silmad ja keha ei olnud nii ilusad kui minu naise oma. Selena oli proovinud minuga kontakti otsida, aga olin vältinud seda, ma ei tahtnud veel rohkem „ei" sõnu kuulda, ta tõrjus mind ja ka põhjusega.

Kõhklesin ja plaanisin, kas võõra naise keppimine aitaks mul end paremini tundma panna.Olin kindel, et Selena oleks mulle suuremat naudingut pakkunud, kui naine, kes mulle hoogsalt flirtivaid pilke saatis. Olin liiga vihane, haige ja purjus, et ümber mõelda, kavatsestin tegutseda, mitte lootuselt istuda. Ta oli oma sõbrannaga, seega tahtsin neid mõlemaid.

Olin piisavalt selge, et enda kõnd hoida sirge ja üsna korrektsena, kuna ma olin teisest puust, suutsin ma alkoholi toimega paremini toime tulla ja seda kiiremini enda kehast ja peast välja kantida.

„Mis su nimi on kaunitar?" muigasin ja istusin ta kõrval asetsevale toolile.

Käskisin tal teha nii, nagu mina palun. Tema kõrval istus ka teine neiu, kaalusin mõtet võtta nad mõlemad endaga kaasa.

„Bethany ja minu sõbranna, Marie."nad naeratasid mulle lahkelt.

„Tore..." pidin tõdema, et nad meeldisid mulle mõlemad. Ja kaks oli alati parem, kui üks. Sundisin neid mind enda poole kutsuma, tegin nii, et nad oleksid minust sisse võetud. Liiga lihtne oli neid oma lummuses hoida.

„Tahaksid sa minu poole tulla?" Brünett, Bethany naeratas mulle, „Mis sinu nimi on?" ta küsis.

„See ei ole oluline, tahan ja Marie tuleb kaasa." käskisin.

„Tulen..." ta ohkas.

„Elad sa kaugel?" lootsin, et mitte. Tahtsin juba neid. Minu poole ei oleks saanud ma neid viia, see oli loogiline.

„Kohe siin kõrval." Kõik oli nagu valatult. Proovisin kihutada peast mõtet, et ma petan oma abikaasat, tema tegi mulle haiget ja mina pidin nüüd talle tegema.

Olin üllatunud, kui kiiresti me tüdrukutega korteri jõudsime, see nägi hea välja ja kõik oli okei.

„Suudle mind..." sõnasin Bethanile, ta meeldis mulle, ta oli nagu Selena. Kuigi pooltki mitte nii jutukas ja ihaldav, kui minu oma naine.

Neiu tegi seda ja Marie astus kohe mu taha, et mu kaela suudlustega hellitada. Kergitasin end ja lükkasin oma juuksed näolt, teadsin, et meil kolmel saab hea olema. Tahtsin, et nad teeksid kõik ja võtaksid mind täie rauaga. Olin kindel, et ei teinud viga, tundsin end võimsalt ja tahetuna.