Minu teine pool

#4- kosjakontor

Istusin autosse sõnagi lausumata.

"Ma saan aru, et sind kohe üldse ei huvita, mis see Maye räägib, aga ta tahab vaid parimat sulle"
Ütles mu ema.

"Aga ta ei saa aru, et kõik on korras! Nagu sinagi." ütlesin mina.
Vaatasin telefonist facebooki.

Vari Nimi Olen changed his profile picture. (Vari nimi olen muutis oma profiilipilti) Aa.. ta on poiss (his) .

Okei, pildil oli hoopis mingi poiss. Tal olid tumepruunid juuksed, tumesinised silmad...oot...see oli poiss ellujäämiskursustelt!
Ainult et tugeva photoshopiga!
Ilma oleks küll kenam olnud...Kirjutasin talle:
"Tere! Ma tean nüüd kes te olete..."
Tema:"Imelik?"
"Ei! Sa oled see poiss ellujäämiskursustelt"
....mingi sollikas...

Mida iganes! Ma räägin poisiga nagu psühholoogiga!?!!
Tema: "Olen küll jah. Ma kuulsin sind ja Emmat pealt."
Okei, olen viisakas, ei ole viisakas,olen, ei ole, olen, ei ole...

Kirjutasin Emmale:"See sollikast poiss kirjutas, ja kas ma peaks temaga viisakas olema v mitte?"
Tema:"Ignoreeri lihtsalt... Sollikas üritab sebida!"
"Haha..."

Mul läks telefonis istumise isu pealt ära, mõtlesin et vaatan telekat. Mul oli ikka igav...Aga söömine?
Igav.
Kui ema tuli mu juurde ütles ta:

"Sul peab ikka midagi viga olema."
"Miks?"
Ema:"Sa ei käi üldse väljas. Sa pole inimene vaid kartulikott. "
"Sõnad võivad haiget teha."
Ema:"VÕTA RAHULIKULT! Pole ime et sul peaaegu üldse sõpru pole..."
"Mul polegi sõpru."
Ema:"Nüüd aitab."

Ta läks kiirkõnnis oma tuppa.
"Mida sa teed?!?"
Ema:"Parandan su elu."
"Muide, sa andsid mu õe dokumendid ellujäämiskursuste õpetajale."
Ema hakkas nutma.

Ema:"Kui tal oleks sõpru olnud...Poleks ta ka ära kadunud..."
"Aga ta oli üksi väljas aga ma ei käigi väljas..."
Ema:"Sul läheb ka sõpru mujal elus vaja."
"Ma saan hakkama."
Ema:"Ei. Sa oled mu ainus järelejäänud tütar ja ma leian sulle sõbra!"

See kõlas nagu mingi fucking kosjakontor.

*ettekujutlus*

Ema:"Eliise on piisavalt vana, et kosja minna!
Maye:"Minu tütar Megan sobiks hästi!
Megan:"Tule teeme meiki, sa oled kartulikott! Lähme solli!!!

*Ettekujutluse lõpp*

Ta helistas mu kooliõpetajale, kes ei osanud midagi välja pakkuda (sest ta oli laisk.)

Aga ta kutsus ellujäämiskursuste õpetaja teed jooma.

Siis läksin kardinate taha, et kuulata mis nad rääkima hakkavad... Ja lindistasin igaks juhuks telefoniga

*umbes 15 min hiljem*

Õp:"Tore, et mind kutsusite. "
Ema:"Rõõm on minu poolel."
Õp:"Igatahes on isegi ellujäämiskursustel vaja koostööd teha...Ilma liitlasteta ta toime ei tule.

(Kosjakontor?)

Ema:"On ideid kuidas?"
Õp:"Noh, paistab et ta polnud just nende "swagerite" tüüpi...Ja seega ei jää meil muud üle....kui...panna ta kokku inimestega, kes tema moodi on. Meie grupis käib tüdruk Emma...Ta vanemad oleks nõus, sest viimasel ajal suhtleb tüdruk üha rohkem 16-17 aastastega, mis on 14 aastase puhul "imelik" või ütleme nii...veider."

Ema:"Tehke mis soovite. Peaasi et tal sõpru oleks."

...see kõlas nagu mu tulevane abikaasa (sest Maye pidas mind homoseksuaaliks) on Emma.

Appi.
Miks kuradi pärast mind peab kellegiga paari panema?

Tulin kardina tagant välja.
"Kas tõesti pole võimalust et ma saaks üksi töödata?"
Ema:"Kallis, no tore..."
"KAS MUL OLEKS VÕIMALUS ERALDI TÖÖDATA?"

Vastuseks oli vaikus.
Tuhat sõna on tuhat sõna, aga vaikusel on miljon tähendust.

Õp:"Noh..Paistab et pean hakkama minema. Võtan kindlasti Wasseladega ühendust."

***

Ja kallid lugejad, nii lõppes neljas osa.
*teeb endale aplausi*

Loodan et meeldis...

Ja vajutage seda tähekest ikka!

-ThaUnicorn
(või siis Tha1Unicorn, oma valik kuidas kutsute :) )