"LASE LAHTI!"
Lollakas:"Ei!"
Mul olid kaasas võtmed paela otsas, ja ma üritasin molli anda..
Kord lendasid vastu nägu, siis andsin jalaga kõhtu ja selga. Ja ta kukkus. Ma jooksin ruttu kodu poole. Vaarasin korra veel tagasi ja ehmusin. Ta silm oli sinine, tal olid kõikjal sinikad. Tavaliselt ma lüüa ei suutnud, sest löök tundus siis, nagu liblika musi.
Jooksin ruttu koju. Jooksin nagu oleksin bussist maha jäänud. Ma lõin ukse pauguga kinni.
Ema oli vahepeal koju jõudnud.
Ema:"Tsau! Sa oled näos valge nagu luik...mis juhtus?"
"Ma...tegin trenni...Jaa...mõtlesin et peaks end vormis hoidma..."
Ema:"Tubli! Su elu on ikka palju paremaks läinud pärast kitarritundi...tüdrukuteõhtud, sport, sõbrad...Marko! Haliette teeb sporti!"
Marko:"Olen uhke, kallis!"
Marko oli mu kasuisa.
"Tsau! Ma lähen!"
Sörkisin kuni Elleni pagariärini, kuhu mu ema aknast ei näinud. Seal ees oli Megan. Pugesin ruttu põõsa taha. Kirjutasin Emmale:
"Tsau! Õue võid v?"
Emma:"Kas see on küsimus? Jaa! Kuhu?"
"Tule Elleni juurde, ja märkamatult, MOS!"
Emma:"MEGAN ON SIIN?"
"Jah"
Emma:"Tuleme Mammuga siis..."
"Maria v?"
Emma:"Jap."
"Tule ruttu! Ta suitsetab!"
YOU ARE READING
Minu teine pool
RandomElu nagu lill, on kõigest mõiste, sest ka lilledel on valud: Nad on elus, külmuvad ja murduvad. Nii ka tunneb Eliise. Lapsepõlv voolab tema sõrmede vahelt, pärast seda, kui ta klassi tuli Megan, kes sai kiiresti populaarseks oma täiskasvanulikkuse p...
