Minu teine pool

#6- ma vihkan kõike sinu juures

Ma jooksin lähimast väljapääsust välja ning jooksin lihtsalt edasi.
Mu koduni oli täpselt 10 kilomeetrit, seega jooksin lihtsalt pool teekonda ära kuniks ma ära väsisin.
5 kilomeetri jooksmine polnud mulle suur asi, arvestades et ma jooksin NENDE eest ära.

Minu üllatuseks jalutas mulle vastu Diahhe. Ma arvasin et ta on surnud...

Kui me saime esimest korda Diahhega kokku, siis me polnud väga head sõbrad... Tänu temale jäingi ma üksi kolmeks aastaks.
Kui olin 11-aastane, siis ta tuli mu klassi- kõik armastasid teda.
Aga siis jäin mina üksinda.

Ta oli kõik mis ma olin kunagi soovinud olla- Ta oli populaarne ja armastatud, aga tegelikult ta ei oleks saanud vähem hoolida kellestki.
Ma vihkasin kõike tema juures, ning ta ka kõike minu juures. Isegi kui me tuttavaks saime.
Me tülitsesime alati, tirisime üksteisel alati juukseid peast välja ja vahel peksin tal isegi mõne luu puruks, millest ta suurt numbrit ei teinud.

Ajapikku aga hakkasime läbi saama, kuna meil kummalgi oli midagi, mida teisel polnud-
Ta oli armastatud, kõik aga vihkasid mind.
Ja ma isegi ei tea, mida ta minus nägi. Tõsiselt, miks populaarne ja armastatud peaks tahtma olla mingi üheteistaastase emoga, kes veedab oma vaba aega psühholoogi juures?
Kas ta tahab olla ebapopulaarne ja vihatud? Kas ta on populaarsusest tüdinenud? Kas minu nägemine tõstab ta enda enesehinnangut?
Siiski, üks asi oli meil mõlemal:
Me vihkasime kõike üksteise juures.
Ja nii saime ka lähedasteks.
Kuniks ma märkasin, et ta on minust hoolima hakkanud..

Kui ta oli näinud, et mind koolis kiusatakse, ning ma lakke vaatasin, ta lambist ütles:
"Ma ei taha, et sa oleks kurb!"
...kuidas ta teadis? Kõik need aastad, keegi pole kunagi aru saanud, kui olen kurb.

Ja nii meie pealmine sõpruseallikas oligi murdunud.
Ta ei vihanud mind enam.
Need kes ütlevad et sõprus on hoolimine on vale: hoolimine lõppeb sellega, et kõik on ühepoolne ning elu läheb edasi.

Kui sellest aru sain lõpetasin temaga suhtluse ära, sest kui üks hoolib ja teine vihkab, siis on viha.
Kui mõlemad hoolivad on armastus.
Kui mõlemad vihkavad, siis miks on sõprus?
Nad ütlevad, et hoia vaenlased lähedal- aga kui sa vaenlast hoolid ja usaldad, siis vaenlane kasutab seda ära.
Kui mõlemad hoolivad ja usaldavad- usaldus ei kesta igavesti. Niipea, kui üks hoolib kellestki teisest, kui üks hoolib, ning teine ei vihka ega hooli, teine lõpetab hoolimise, lõpuks tulemus on vaenlased.
Kui mõlemad vihkavad üksteist, on tulemuseks vastutusteta sõprus, kus reetmine pole võimalik ja keegi ei saa kummagi süda murda.

Igatahes, isegi kui üritasin temaga mitte suhelda, hakkasin ma temast hoolima.
Ja see oli suur viga, kuna tal diagnoositi vähk ning ma polnud temast midagi kuulnud pärast seda.
Ja kuna olime Diahhega kõik eemale tõrjunud, siis jäi ainult mina, mina ise ja tunded Diahhe vastu. (Mitte et ma temaga suhtes oleks tahtnud olla...)

Ta vist ei tunne mind ära..
Tal on täiesti lühikesed mustad juuksed ja täiesti must riietus.

Ta kohe kindlasti märkas mind...
Ta vaatas mind, võpatas, ning siis kõndis edasi kiirete sammudega.

Väsisin jooksmisest, seega kõndisin kodu poole edasi ja minu üllatusesks nägin ma Casparit.

Ta oli oma kambaga mingi pubi ees.
Cas kohe kindlasti märkas mind ja jooksis minu poole.
"Caspar?"
Caspar tuli joostes mu poole ja ütles"Diahhe pole surnud."
"Ma just nägin jah.."
"Juba kokkusaamine läbi?" ütles Cas naerdes, aimates mis juhtus.
"Ma jooksin nende juurest ära.."
"6 kilomeetrit? Karm.." muigas ta omaette,"Aga ehk sul on pubis toredam? See on väga sõbralik koht."
Ema oleks väga kurb kui ma vara koju tuleks, ma ju võiks..
Vastasin "Okei."
Kuna Cas väga kaugele ei jooksnud, siis jõudsime kiiresti kohale.