Ma naeratasin Casile.
Kell oli 11 ja ma läksin magama.
*Hommik*
Mul oli igav.
Ootan juba õhtut, sest täna on kadripäev!
Läksin simpsoneid vaatama.
Kell oli juba kuus õhtul.
(Ma magasin 4-ni aga minu puhul on see normaalne)
Viimane kadrijooks oli mul siis, kui olin 11. Mu kunagine parim sõber oli Marion. Me pidime minema katri jooksma, aga ta uuel parimal sõbral olid teised plaanid. Ta nimi oli Maarja. Ta oli Marioniga teinud diili, et ta teeskleb, et ei või tulla ja siis Marion ei tule ka. Aga ma nägin neid, kui Casi poolõega läksin jooksma. (Casi ema oli libu, aga Cassandral pole minu suguvõsaga mingit pistmist.)
Kõige hullem tunne 3-ses kambas on olla kolmas ratas, kes näeb rõve välja, seega pole kuhugi minna.
Loodan, et täna läheb teisiti...
Kuid mis mõttes "kole välja"?
Räägitakse, et kõigil on loomulik ilu. Minul mitte. Mul on lõualotiga kaamli näojooned, ja mis on ristatud kuumaastikuga, ja vastu eesli tagumikku hõõrutud.
Hakkasin valmistuma. Tegin kaks patsi, mõlemal olid lindid sisse punutud. Pesin näo puhtaks ja vaatasin oma rõvedat kaamlilõusta. Kammisin tuka üle ühe silma, et oma kulmu varjata. Isegi mu kulmud on erineva suurusega.
Introvertidel ongi see jama, et nende välimuses on arusaadav, et see inimene sai oma sotsiaalsest elust jagu.
Panin selga Casi valge öösärgi, ja valged sukad. Viimaseks lihviks tulid pastlad.
Saime kokku minu maja ees.
Seal oli Maria ja Emma koos mingi poisiga
Emma:"Saa tuttavaks, see on..."
YOU ARE READING
Minu teine pool
RandomElu nagu lill, on kõigest mõiste, sest ka lilledel on valud: Nad on elus, külmuvad ja murduvad. Nii ka tunneb Eliise. Lapsepõlv voolab tema sõrmede vahelt, pärast seda, kui ta klassi tuli Megan, kes sai kiiresti populaarseks oma täiskasvanulikkuse p...
