Minu teine pool

#5- Antisotsiaal,sollikapiinaja ja tatt.

Õpetaja lahkus.

"Ema, kas sa usud tõesti et ma olen lesbi ?"
Ema:"Kui Maye nii ütleb siis jah."
Läksin oma tuppa.
Karjusin sealt: "Ema, kui sa Trumpi armastad siis koli Ameerikasse."

Kui aus olla, siis väiksena on mind korduvalt lesbiks narritud, aga miks? Ma pole isegi kunagi armunud olnud, seega olen ma ilmselt tundetu.

Ma ei suuda lihtsalt seda uskuda.
Mu ema palkas trenniõpetaja Emma mulle kosja võtma.
Mida Emma peaks siis minust arvama? Et olen puuetega inimene?

Ema:"Haliette! Mine tee uks lahti, Marco ja Caspar on ukse taga!"
"Olgu!"
Cas on ainuke, keda ma saan oma sõbraks veel pidada. Kuigi ta on mu kasuvend ja täielik homofoob.
Ja Marco on mu kasuisa (Cas on ta poeg.)

Cas:"Me juba pool tundi ootame ukse taga!"
Marco:"Uksekell ei töötanud ja Anne telefon oli hõivatud ja Hallie lihtsalt ei võtnud vastu!"
"Mul oli hääletu peal."
Marco:"Ikka juhtub."
Ema:"Haliette, me oleme sellest rääkinud..."
"Telefoni häälele panemisest oleme aga mu seksuaalsuseteemas peab alati sul õigus olema! Me ei räägi kunagi teemadel, millest ma tahaks rääkida."
Ema:"Haliette, mine oma tuppa."
Cas:"Kuula ta ära!"
Marco:"Anne, sa oled teda alati käsutanud, aga ei kuula mis tal öelda on!"
Ema läks närvi. Ta läks oma tuppa ja pani ukse kinni.
Marco ütles "Tiinekas" köhatades oma sõnadele peale.
Cas:"Milles ta sul otsustada ei lase?"
"Ta kavatseb mind kokku panna ühe tüdrukuga ellujäämiskursustelt."
Cas:"Oot ta üritab sinust lesbit kasvatada või?"
"Ära ole homofoob. " vastasin muiates, "Donald Trump hakkas iidoliks? Juhtub."
"Ei.." naeris Cas, "Kas siis Diahhe ei saanud mitte terveks?"
"Ta võib olla surnud! See oli 3 aastat tagasi!"
(_Diahhest tuleb juttu järgnevates osades) (Diahhe- loe Diah')
Cas:"A.. Olgu...Aga mis selles nii hullu on?"
"Ma ei taha et ta arvaks, et olen puuetega või midagi..."
Cas:"Kui ta tõesti tahab su sõber olla, siis teda ei tohiks huvitada, milline su taust on."
"Aga mulle meeldib üksi olla.."
Cas:"Liitlastega on toredam. Kui ema poleks Marcoga koos, poleks me sõbrad."
"Õde ja vend. Ja nad on üldse vabaabielus. Tahad, et abiellungi selle Emmaga?"
Cas:"Kasuõde ja kasuvend. Ja sul on õigus, ma ei taha et sinust päriselt lesbi saaks. Ma tahan onuks saada.."
"Homofoob. Aga olgu ma räägin emaga..."

Koputasin uksele.
Ema:"Ja!"
"Ema...tee mis soovid. Ma sind ei takista."
Ema:"Lähme siis autosse! Emma oma sõbraga ootavad kesklinnas!"
Kesklinnas? Ei....seal on niigi palju rahvast täis sollikaid...
Seda kuuldes jooksin koheselt oma tuppa ja ronisin voodi alla.

Voodi alla? Eliise, tõsiselt? Labasem ikka olla ei saaks.
Cas tuli ja haaras mu jalast kinni.
Ma oleks tõesti võinud ukse kinni panna.

Mida iganes..
Ta lihtsalt tiris mind jalgapidi autosse ja pani mul turvavöö kinni.

*kesklinnas*

Ma ei näinud kedagi.

Ehk tegi ema lihtsalt nalja ja loodab, et keegi ise minuga rääkima tuleb?
Vahet pole, valetan mingi pasa kokku kuidas ma palju sõpru leidsin ja olen nüüd populaarne bitch, kellel on sotsiaalelu igal nurga peal

Aga ei, joostes tuli Emma koos mingi sõbraga minu poole.
Ma nii lootsin, et nad ei tule ja saaksin üksi olla.
Üllatav oli see, et nad ei ürita olla nagu teised.
Emma:"Tsau! Kuidas läheb? Vabandust, et hilinesin...Marial läks aega."
Kuidas läheb? Vau. Loogiline et sitasti, arvestades et mind toodi sunniviisil siia.
"Normaalselt läheb.. Ah pole hilinemisest midagi!"
Tema sõber:"Nujah, seal särgil on kah kirjas et "Nobody's perfect" ja teisel et "You born to world to be real, not perfect"
(Tõlge: Keegi pole perfektne\ Sa sündisid et olla tõeline, mitte perfektne)
Emma tundus tõesti normaalne, aga ta sõber paistis olevat umbes 10 aastane sollikas.
Emma:"No täitsa õige kah, Maria"
Maria:"Jap"
Kahtlane vaikus.

"No ma ei või! Lihtsalt vaadake neid sollikaid!" näitas Emma 12-aastaste rulasõitjate peale.
Maria:"Oo jaa. See seal vist on uus."
Ära tõmble, Emma. Kui sa neid tõesti vihkaks, siis sa ilmselt ei suhtleks ühega neist.

Ma tunnen ennast siin kesklinnas väga ebamugavalt.. Kokkuvõttes on siin üks antisotiaal, üks sollikapiinaja ja üks tatt.
"Ehk läheksime kuhugile mujale?"
Emma vastas mulle:"Okei. Lähme restorani!"
Kas see oleks imelik kui ma vastu nüüd vaidleks? Jah, oleks küll.
"Olgu."
Kõndisime restorani. Suur üllatus: Polnudki järjekorda.

Kassapidaja lakkis küüsi (praegusel juhul küüniseid)
Ma tõesti tahtsin, et järjekorda oleks, sest mul pole isu.

Ja sel hetkel kui jõudsime kassa lähedusse, mul läks silme eest mustaks ja ma jooksin lähimast väljapääsust minema.

-
....
Vabandust et pole pool aastat kirjutanud.. :D