Joe Sugg imagines; eesti keeles

Ta on vihane, sest sa tuled hilja purjus peaga koju

Joe vaatenurk:

S/N on juba kolm tundi hiljaks jäänud ja see paneb mind muretsema. Ma ei suuda olla rahulik, nagu tema, kui ma käin väljas ja jään hiljaks, teatan ma alati, aga tema mitte.

Võibolla muretsen ma üle, aga kell on saamas juba hommikul kolm ja mulle ei meeldi kui ta nii hilja oma sõbrannadega baaris on. Olen talle helistanud ja jätnud oma kümme vastamata kõnet ja ma tõesti ei tea mida teha. Caspar magab nii sügavalt, et ta isegi ei tee välja, kui ma teda raputan, seega lähen vannituppa ja lasen topsi jääkülma vett. Mul on kahju, teda segada, aga ma kallan topsiku talle krae vahele.

Caspar teeb silmad lahti ja vaatad mind vihaselt. "Mida kuradit, Joe?"

"Anna andeks, aga S/N pole ikka veel tagasi." sõnan kurvalt, "mida ma tegema peaks?"

"Ma ei tea, mate. Küll ta tuleb. Helista Zoele, kui sa abi vajad. Tõiselt Joe, mul on homme kohtumine."

"Selge, jaa, sorry bro." sõnan kiirelt ja jooksen enda magamistuppa, et telefon haarata. Ma tean, et Zoe lööb mu lihtsalt maha, aga ma ei oska enam muud teha.

Pärast paari kutsumist vastab ta. "Joe, miks sa mulle öösel helistad?"

"Vabandust, aga ma vajan su abi."

"Oota..."Zoe sõnab ja ilmselt riietub, kuulen Nala haukumist ja ootan kannatamatult kuna ta kõnele vastab.

"Nii, sul peab ikka väga hea põhjus olema, et sa mulle nii hilja helistad Joseph."

"Ongi, S/N läks baari ja ta pole siiani tagasi, ta ei vasta ka mu kõnedele, kas ma peaks teda otsima minema?"

"Joe," Zoe manitseb.

"Oota," sõnan ja võtan telefoni oma kõrva eest. Kuulen uksepauku ja hingan kergendunult. Sõnan kiirelt Zoele vabandused ja annan teada, et S/N on koju jõudnud.

Kuulen kuidas S/N itsitab ja olen kindel, et kuulen teist häält veel. "Tasa, teised magavad." S/N naerab ja ilmselt üks neist lööb end kuhugi vastu, sest keegi karjatab.

Jooksen ülesse ja satun kohe S/N naeruse pilgu alla. Ta kõrval seisab ta parim sõbranna Callie.

"Joseph," S/N langeb mu kaela ja ma tunnen vänget alkoholi haisu.

"Miks sa mu kõnedele ei vastanud?" küsin.

S/N naerab ja vaatab Callie poole. "Callie, miks me küll Joe kõnedele ei vastanud? See oleks olnud lõbus."

"Sa peaksid tõesti magama heitma, love." manitsen ja lasen tal tasakaaluks enda vastu toetada.

"Jaa, kas Callie võib ka meie kaissu tulla," S/N itsitab ja tõmbab enda sõbrannal käest.

"Kas Callie koju ei peaks minema?" ma ei taha ebaviisakas olla, aga nad mõlemad peaksid magama end välja.

"Kui ebaviisakas," Callie sõnab. Ma kahtlen selles. Otsekohesusel ja ebaviisakusel on siiski vahe.

"Joe," S/N luksatab, "sinu sõbrad võivad küll siin ööbida."

"Ma ei mõelnud seda nii," ohkan.

"Kus Caspar ja Josh on?" S/N karjatab ja vajub oma sõbranna õlale, et kuidagi püsti seista.

"Joe pole üldse lõbus." Callie sõnab.

"S/N-" ma ei jõua oma lauset lõpetadagi kui S/N paneb oma sõrme mu suule ja vaigistab mu. Ta surub mu põsele ühe musi ja hõikab siis Joshi.

Kuna ta taipab, et Josh ööbib jälle meie diivanil jalutab ta sinna ja laseb end mehe peale. Mida ta teeb?

"Tss, ta magab," S/N muigab, "Josh, mina tõin sulle Callie, oi mees, ta on lõbus."

"S/N, lähme magama!" sõnan ärevalt.

"Aga, mis siis kui ma ei taha magada, äkki ma tahan tantsida."

Callie luksatab ja küsib vetsu, seega juhatan ta sinna. Vähemalt ükski neist saab kaineks.

Kui ma tagasi S/N juurde jõuan on ta juba Joshi üles äratanud ja Josh vaatab mind paluvalt.

"S/N lähme nüüd voodisse," sõnan talle kui lapsele ja ulatan talle käe.

"Aga võta mind sülle," ta halab ja ma annan alla ja tõstan ta enda sülle. Ta itsitab ja suudleb mind viivuks.

Raputan naeruselt pead ja viin ta magamistuppa. Kui ma ta voodi tahan panna hoiab ta minust küljest kinni kui puuk ja ei lase lahti.

"S/N, ma panen su nüüd voodile."

"Aga pane," ta naerab ja hoiab minust veel tugevamini kinni, nii, et ta nüüd peaaegu mu põlve juures ripub.

"S/N," pahandan ja ta pööritab silmi ja selle peale viskab ta end voodile.

"Sa oled halvim poisssõber," ta sõnab nukralt.

"Ma lihtsalt tahan, et sa end välja puhkaksid." sõnan ja suudlen teda juustesse.

"Mitte lõbus," ta mossitab ja tõmbab endale teki üle pea ja hakkab vahetpidamata luksuma, "palun too mulle vett."

"Muidugi," sõnan ja jalutan kööki.

Kui ma tagasi tema juurde jõuan on voodis teki all Callie. "Mida kuradit?" karjatan ja panen veetassi öökapile. Kuna nad mõlemad peaaegu norskavad lahkun ma vihaga toast ja jalutan Caspari toa poole.

Raputan teda ja haaran maast ta teki, et see endale peale tõmmata. "Caspar, tee ruumi, ma magan täna sinu kõrval."

"Mida perset Joe?" Caspar tõstab näo padjalt ja vaatab mind totakalt.

"Mida perset jah, S/N ja Callie magavad minu voodis."

"Aga, mina nende kõrvale."

"Kas üldse nende kõrval on ruumi?" vihastun.

"Meil on diivan."

"Jah, ja lähen Joshi kaissu, muidugi."

"Olgu, olgu. Sina magad taga."

"Tänud semu." sõnan ja proovin kuidagi uinuda.

Järgmine osa: Caspari murtud süda