Istusin viina juues ühe mahajäätud maja katusel. Tavaliselt ma ei tarvitanud alkoholi, aga seekord ma leidsin, et peaksin mõtteid mujale viima. Mu maailm oli juba üsna ähmane. Panin viina enda kõrvale maha ja viskasin end pikali. Kuna väljas oli juba pime, nägin tähti. Äkitselt nägin langevat tähte, aga ma olin liiga purjus, et soovida. Tegelikult olin liiga purjus, et reageerida.
„Deem, kuhu sa läksid, sa kuramuse langev täht?“ küsisin.
Ma olin ilmselt väga vali, aga mind see eriti ei huvitanud. Olime ainult mina ja minu viin. Järsku mul tuli laulutuju peale.
„All I need is someone to save me,
'cuz I am going down!“ laulsin täiest kõrist.
Tõstsin pudeli ning jõin uuesti. Kuna ma olin näljane ja ma alkot jõin, hakkasin juba liiga täis jääma. Hakkasin uniseks muutuma ning lasin silma korraks looja. Ja peagi jäin ma magama.
'Üks blondipäine sinisilmne naine tuli minu poole. Ta hoidis ühe mustajuukselise mehega käest kinni. Nad nägid õnnelikud välja. Kui nad mind vaatasid, naeratasid nad laialt. Ma olin segaduses. Ma ei teadnud neid.
„Miks nad mulle nii naeratavad?“ mõtlesin.
Nad tulid lähemale.
„Hei, Myla,“ ütles blondipäine naine.
„Tere?“
„Issakene, sa oled selliseks iluduseks kasvanud,“ sõnas mustapäine mees.
„Vabandage,“ kortsutasin kulmu, „Aga kes te olete?“
Naine pöördus mehe poole ja ütles talle: „Kallis, ta ei mäleta meid.“
Naeratused nende näolt olid pühitud. Ja mina olin veel rohkem segaduses.
„Muidugi ta ei mäleta meid, mu arm,“ ütles mees, „Ta oli veel väike, kui me lahkusime.“
„Ta oli veel väike, kui me lahkusime,“ tema lause helises mu peas. Ja siis ma sain aru mida ta mõtles. Midagi ütlemata, otsisin samasugust kaelakeed, nagu mul on, nende kaelast.
„Ema? Isa?“ pärisin pisarsilmi, kui ma kaelakeed nägin.
Mu ema tuli joostes minu juurde ja võttis mind enda embusesse. Peagi tundsin veel teist paari käsi meie ümber.
„Oh mu kullake,“ sosistas ema.
„Kas need olete tõesti teie?“ tundsin pisaraid mööda põski alla veeremas.
„Jah, kullake, need oleme meie,“ kinnitas isa.
„Issand jumal, te olete siin!“ nutsin.'
„Hei, Myla,“ kuulsin kuidas mind kõnetati ja tundsin kuidas mind raputati, „Ärka üles.“
„Käi sitale,“ lalisesin.
„Issand jumal, sa oled purjus,“ ütles hääl ning võttis mult' viina pudeli ära.
„Hei! Anna see mulle tagasi!“ karjusin küünitades pudelini.
„Ei.“
„Elu on nii ebaõiglane,“ pomisesin.
See meeshääl naeris. Ja siis ma tundsin Damieni hääle ära. Enne, kui ma oleks jõudnud ta nime öelda, tundisin vajadust roopi panna. Ma kummardusin üle katuse ääre ja oksendasin. Niipea kui ma olin lõpetanud, pühkisin suu puhtaks.
„Ma arvan, et ma siiski olen Nyan Cat.“
Ma eeldasin, et ta naerab, kuid ta ei teinud seda. Naermise asemel hoidis ta mu juukseid. Nagu ta oleks teadnud, et hakkan uuesti roopi panema.
YOU ARE READING
Graatsilised Tiivad
ParanormalMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
