Istusin oma voodil, mu vanemate kiri käes. Ma olin küsinud vanaemalt, kas tal on see kiri veel alles. Ja ta andis selle mulle. Ma polnud seda veel lugenud. Ma kartsin seda avada.
„Ma ei suuda seda,“ mõtlesin.
Panin kirja enda ette maha. Ma sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Ning avasin oma silmad. Kiri oli alles, lebamas minu ees.
Sirutasin käe välja, et kiri haarata, aga siis tõmbasin selle tagasi.
„Ma ei suuda seda,“ sosistasin endamisi ja peitsin oma näo kätesse, „Ma ei suuda seda, raisk.“
Ma ei suutnud uskuda, et ma ei suutnud end sundida seda kirja lugema. Ma pidin olema kartmatu öö olend.
„Ma tean, et sa suudad seda,“ kuulsin häält sosistamas.
Ma võpatasin ja enne, kui ma oleks jõudnud karjuda, kattis üks käsi mu suu.
„Ole tasa,“ ütles Damien, „Su vanaema jäi just magama.“
„Sa ehmatasid mind,“ sõnasin talle, kui ta oma käe mu suult eemaldas.
„Anna andeks,“ vabandas ta ning tegi mulle põse peale musi, „Ma tõesti ei tahtnud sind ehmatada.“
„Oi päriselt või?“ küsisin sarkastiliselt, „Sa lihtsalt hiilisid mu juurde nagu iga teine normaalne inimene?“
Ta võttis mult' õla ümbert kinni: „Sa tead, et ma ei tahtnud nii. Anna andeks.“
Pöörasin oma pead, et talle otsa vaadata. Ta silmad olid nii ausad. Tema sinised silmad vaatasid minu omadesse. Ma ei suutnud tema ilusatelt silmadelt pilku pöörata.
„Mida sa ei suuda?“ päris ta.
Ma vaatsin talle segaduses otsa.
„Sa kordasid, kuidas sa ei suuda midagi teha,“ seletas ta.
„Aa,“ sain aru mida ta mõtles.
Suunasin pilgu taaskord kirjale. Võtsin selle üles.
„Ma ei suuda seda lugeda,“ sõnasin talle, „Ma kardan teada saada, millest see kirjutab.“
„Mis see on?“ küsis ta.
„See on kiri, mille mu vanemad maha jätsid, kui nad mind maha jätsid.“
Ta tõmbas mind endale lähemale: „Ma olen su juures. Sa ei pea kartma.“
„Kas sa loeksid seda minuga?“
„Kui sa seda tahad, siis ma loen.“
Mu käed värisesid, kui ma kirja lahti voltisin. Hingasin sügavalt, enne kui lugema hakkasin.
„Kallis Damesis,
Anna andeks, et me niimoodi lahkusime ja meie tütar sinu juurde jäi. See hoiab teda turvalises kohas. Sa leiad natuke raha köögist hommikuhelbe karbist, millele on kirjutatud „Wade“. See on söögi ja teiste asjade jaoks. Teine rahasumma on teises hommikuhelbe karbis, millele on kirjutatud „Neal“. See on kooli jaoks.
Kas sa hoolitseksid Myla eest? Sa ei näe meid ilmselt enam kunagi.
Armastusega,
Darcie ja Raven.“
Vaatasin kirja ja kortsutasin kulmu: „Ongi kõik?“
„Ma arvan küll,“ vastas Damien.
Üllatusin, kui naerukihistus mu huulilt põgenes.
„Mis sul nii naljakat on?“ küsis Damien.
„Vaata seda kirja,“ raputasin pead, „See on nii lühike ja ma ei saanud sellest eriti infotki. Ja mina veel kartsin seda kirja. Kas see pole mitte naljakas?“
VOCÊ ESTÁ LENDO
Graatsilised Tiivad
ParanormalMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
