Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (5)

„Mis ruum see on, Nealson?“ küsisin, kui olime sisenunud suurde valgesse saali.

See ruum oli nii imeilus, et olin peaaegu sõnatu.

„See on kogunemis saal, mis kuulub meie dünastiale,“ ütles ta, näides selle juures uhke.

„Nii, et sa oled kuninglik?“ küsisin temalt.

„Jah,“ noogutas ta, „Aga samuti on ka suurem osa inglitest siin üleval.“

„Vau.“

„Nii, nüüd laota oma tiibu,“ nõudis ta.

Sammusin temast paar sammu eemale ja pöörasin end ümber, näoga tema poole. Sulgesin silmad ja tõstsin käe üles, oma kaelakee juurde. Haarasin kaelakeest ja pigistasin seda kõvasti. Silma pilgu jooksul olid mu tiivad nähtavad. Avasi silmad ja vaatasin Nealsonile otse silma. Tema ilme oli hindamatu. Ta silmad olid suurenenud ja suu rippus lahtiselt.

„Mida?“ küsisin temalt.

Ta üritas midagi öelda, kuid tema suust ei tulnud piuksugi. Ta lihtsalt jõllitas mu tiibu. Pöörasin pea, et näha, kas mu tiibadega on midagi valesti.

„Mida perset?“ ahmisin õhku, kui olin oma tiibu näinud, „Need ei ole minu tiivad!“

Mu mustad tiivad olid kadunud. Mu kuradi tiivad olid valged, kuid neil oli siiski kuldne alatoon. Vaatasin oma valgete tiibade pikkust, need olid lühemad.

„M-ma,“ kokutas ta, „Need on sinu tiivad.“

„Ei ole,“ vaidlesin, „Minu omad ei ole nii lühikesed!“

„Need ei ole lühikesed,“ ütles ta, „Nad on täiesti normaalse pikkusega.“

„Jah, nad on lühikesed. Kuidas ma peaksin lendama nende lühikeste tiibadega?“ küsisin temalt, püüdes oma hääles kinni jälestust väljendava noodi.

Ta eiras mu kommentaari ja päris: „Miks sa mulle ütlesid, et sa oled langenud ingel?“

„Sest ma olen langenud ingel.“

„Miks su tiivad siis valged on?“

„Ma ütlesin sulle juba, need ei ole minu tiivad. Minu omad on mustad,“ sõnasin talle.

Lasin kaelakeest lahti, peites oma tiivad.

„Hei, ma ei käskinud sul neid peita,“ teatas ta, „Laota nad uuesti!“

„Kui ma nad laotan, kas ma tohin siis siin natuke ringi lennata?“ küsisin.

Ta lihtsalt noogutas. Tõukasin end maast lahti, laotades taaskord oma tiivad. Sulgesin silmad, nautides uuesti lendamist. Kuulsin, kuidas keegi mu taga õhku ahmis. Pöörasin end ümber.

„Mis nüüd on?“ küsisin.

„K-kuidas s-sa seda t-tegid?“

„Tegin mida?“ olin segaduses.

„Kuidas sa oma tiibadega sedasi tegid?“ viitas ta mu tiibadele.

Ahmisin taaskord õhku. Ma olin väga segaduses. Mu tiivad olid jälle mustad.

„Ma ei tea, Nelason, ma ei tea,“ pomisesin.

Maandusin oma jalgadel, sest ma ei tahtnud enam lennata. Nealson tuli lähemale.

„Nii et sa oled langenud ingel?“

„Daa, ma ju ütlesin sulle,“ vastasin.

Ta pööras oma pilgu mu tiibadelt minule. „Kas ma tohiksin su tiibu lähemalt vaadata?“