Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (16)

Ma tundsin end närvilisena. Isegi kui vanaema Rachel oli mulle ära seletanud, kuidas tseremoonia pidi toimuma, olin ikkagi närvis.

"Mis siiskui ma teen midagi valesti?" küsisin endalt, "Mis siis kui ma pole piisavalt hea, et olla kuninganna?"

"Sa saad hakkama," sosistas mu sisemine ingel, "Lõpeta see närveldamine. Sa ei pea millegi pärast muretsema."

"Oled sa kindel?" pärisin temalt.

"Ma olen sinu jaoks alati olemas, nii heas kui ka halvas."

Vaatasin peeglist oma peegelpilti. Mul oli seljas lihtne must kleit ja mustad stiletod. Mul olid kuldsed kõrvarõngad ja käekett kaunistustena. Mu juuksed olid sama sirged nagu alati. Juuksur oli küll üritanud mu juustesse lokke teha, aga kuna sellest ei tulnud midagi välja, jättis ta mu juuksed sirgeks ja pani pooled mu juuksed üles kinni.

Olin enda peeglist imetlemisega nii hõivatud, et võpatasin, kui kuulsin kedagi uksele koputamas.

"Kes seal on?" hüüdsin, vaevumata pilku peeglilt tõstma.

"Mina," vastas Damieni madal hääl.

"Tule sisse," sõnasin, "Uks on lahti."

Kuulsin kuidas uks avanes minust paremal ja nägin silmanurgast, kuidas Damien sisenes ruumi. Ta oli pidulikult riides: must triiksärk musta lipsu ja mustade teksadega. Tema tumedad juuksed olid taha kammitud.

"Kuidas sa end tunned?" küsis ta.

"Närviliselt," tunnistasin ausalt.

Ta pani oma käed mu ümber, olles mu selja taga ja ma toetasin oma pea tema õlale. Ma vaatasin meid peeglist. Me nägime koos head välja, juskui me kuuluksimegi päriselt kokku.

"Sa saad hakkama," ütles ta mulle naeratades, "See on see, kelleks sa oled sündinud, kuninganna, hea juht."

Naeratasin talle ja sõnasin: "Aitäh sulle."

"Muide, sa näed väga kena välja," sosistas ta mulle kõrva.

Vaatasin, kuidas mu naeratus kasvas suuremaks ja pöörasin end ümber, et teda suudlusega tänada. Ta käed tõmbasid mind lähemale ja minu sõrmed mängisid tema juustega.

"Hei, ära aja mu juukseid sassi," ütles ta, kui ta minust eemale tõmbus.

"Need näevad paremad välja, kui nad on sassis," laususin ja sasisin ta juukseid.

"Oo ei, sa ei teinud seda," urises ta vallatult.

"Oo jaa, tegin küll."

"Sa veel maksad selle eest," muigas ta kuratlikult.

"Kuidas?" tahtsin teada.

"Sa pead mind viis korda suudlema," teatas ta ja lisas, "ja ei mingeid musisi."

Ma ei oodanud kaua. Surusin oma huuled tugevalt Damieni omadele ja tõmbasin teda lähemale.

"Alaku karistus," mõtlesin endamisi ja naeratasin suudlusesse.

*

Ma põlvitasin põrandal, oodates et Rachel krooniks mind Langenud Inglite uueks kuningannaks. Ainult Langenud Inglitest aadlikud olid kohal, vaatamas, kuidas mina trooni üle võtan. Damien oli ka seal, kuna ta oli mu poiss-sõber. Meie pilgud kohtusid. Tema silmad olid nii sügavsinised, et ma oleks võinud neisse ära uppuda. Tema pilgust võisin lugeda, et ta oli minu üle uhke.

"Täna me oleme kogunenud siia, et kroonida Langenud Inglite uus kuninganna," teatas Rachel, "Ta on minu lapselaps ja juhtumisi ka väljavalitu. See troon kuulub talle. See on tema oma ja on alati ka tema oma olnud, alates sellest ajast kui ta sündis. Ta sündis teid juhtima. Temast saab teie uus liider, teie kuninganna."

Laotasin oma tiivad, lastes kõigil, kes ruumis viibisid, mu tiibu näha. See oli osa tseremooniast. Mu vanaema libistas oma parema käe üle mu mõlemast tiivast, andes võimu mulle. Nagu ta oli mulle varem öelnud, oli rituaal pärit aegade algusest. Esimesed langenud inglid olid seda kasutanud, et kroonida oma esimese kuninga poja. Parem käsi oli alati võimu käsi olnud.

Peagi asetas Myra mulle krooni pähe. See oli kuldne ja rubiinidega kaunistatud.

"Korda minu järel," sosistas ta ja ütles: "Ma austan oma rahvast."

"Ma austan oma rahvast," kordasin tema järel.

"Ma teen seda, mis on parim minu rahvale."

"Ma teen seda, mis on parim minuu rahvale."

"Ma võitlen oma rahva eest."

"Ma võitlen oma rahva eest."

"Ma olen oma rahvale nii hea kuninganna, kui saab."

"Ma olen oma rahvale nii hea kuninganna, kui saab."

"Ma kuulutan sind Langenud Inglite kuningannaks," teatas ta, "Sa võid tõusta."

Tõusin püsti ja vaatasin teisi. Nad kummardasid mind, näidates austust. Olin nüüd nende kuninganna.

*

Ma olin enda üle uhke. Olin nüüd kuningriigi kuninganna. Mul oli oma riik, oma rahvas ja mu kõrval oli kõige ägedam poiss-sõber. Poiss-sõber, kes armastas mind ja hoolis minust sügavalt ja kellest ka mina hoolisin sügavalt. Ma olin temasse armunud.

Damien ja mina istusime Racheli maja külalistetoas. Istusime teineteise embuses voodil, vaatasime televiisorit ja rääkisime omavahel vahetevahel. Telekast tuli mingi jama vampiirifilm. Film, kus vampiirid muutusid nahkhiirteks.

"See on naeruväärne! Vampiirid ei muutu nahkhiirteks! Vampiirid on vampiirid, mitte kujumuutjad," hüüatas damien ja pomises, "Nad peaksid ennem oma faktid üle vaatama, kui filmi teevad.."

Itsitasin tema reaktsiooni peale. Ta oli oma frustratsioonis nii nunnu.

"Ma ei ole nunnu," mossitas ta.

"Kao mu peast," müksasin oma õlaga tema oma ja muigasin, "Ning jah, sa oled nunnu."

"Su mõtted on praegu väga valjud," lausus ta.

Kui ta seda ütles, leidsin end tema huuli jälgimas, soovides neid enda omade vastas tunda. Tahtsin tunda tema pehmeid kuid nõudlikke huuli enda omade vastas ja tema keelt minu omaga võitlemas. Ma tahtsin tema käsi enda ümber, tõmbamas mind talle lähemale. Ma tahtsin..

Ma teadsin, et ta ei suuda mu mõtetele vastu panna. Peagi oli kõik nii nagu ma seda olin oma peas ette kujutanud. Ma olin tema süles ning tema tugevad käed olid mu ümber, hoides mind tema lähedal. Temaga oli nii hea olla. Ta lõhnas nii hästi. Tema tumedad juuksed olid nii pehmed. Kõik tema juures oli nii hea. Ma lihtsalt ei saanud temast küllalt. Ma tahtsin rohkemat. Ta oli mu narkootikum.

"Ma armastan sind," sosistasin suudluste vahel.

"Ma armastan sind rohkem," sosistas ta vastu ja jätkas minu suudlemist.

See oli eriline õhtu. Ma kaotasin oma süütuse Damienile.