Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (14)

„Kurat,“ kuulsin kedagi vandumas.

Mul ei teadnud, miks ta vandus. Aga ma teadsin, et olin kusagil teadvuse ja teadvusetuse vahel. Tundsin end tugevamana kui kunagi varem. Minus oli mingisugune imelik jõud, mida ma polnud varem tunnetanud. Jõud, mis ei olnud minu.

„Tere Myla,“ ütles üks hääl mu peas.

„Kes sa oled?“ küsisin vastu.

„Ma olen su sisemine ingel,“ ütles hääl, „Alates praegusest me oleme alati koos.“

„Mida sa sellega mõtled?“ olin segaduses.

„Sa hakkad oma keha minuga jagama,“ sõnas ta.

„Aga kui ma ei taha jagada?“

„Sa juba jagad oma keha minuga.“

„Kao mu kehast kus kurat,“ nõudsin.

„Mul on kahju, kallis, aga siin olen mina nüüd boss,“ ütles hääl sarkastiliselt.

Tundsin kuidas keegi mulle vastu põske lõi. Korduvalt.

„Mida?“ oigasin.

„Lõpuks ometi,“ ütles keegi, „Ma arvasin, et sa ei ärkagi kunagi üles.“

„Mm,“ mõmisesin vastu, tundes kuidas ma tagasi magusasse teadvusetusesse vajusin.

„Ei, Myla,“ ta hääl oli nõudlik, „Sa ei tohi uuesti magama jääda!“

„Kao... Ära!“ pomisesin.

See inimene hakkas jälle mulle kõrvakiile andma. Need muutusid aina tugevamaks ja tugevamaks. Mul oli tunne nagu mu põsed hakkaksid põlema.

„Lõpeta,“ käskisin sosistades.

Järjekordne kõrvakiil. Ja veel üks. Tugevamini ja tugevamini.

„Ma ütlesin, et lõpeta,“ karjusin ja lükkasin selle inimese endast eemale.

Kuulsin valju matsu kusagilt oma vastast. Avasin lõpuks oma silmad ja avastasin, et olin kuidagi Leo lükanud vastu seina, mis oli minust 5 meetrit kaugemal. Sein oli mõrasi täis. Tõstsin käed ja vaatasin oma käsi, keeldudes uskumast seda mis oli just juhtunud.

„Mille eest see veel oli?“ oigas Leo.

„Sa andsid mulle kõrvakiile, tolvan!“ lõugasin, „Kas sul oli tõesti nii raske mind rahule jätte?“

„Pole vaja minu peale karjuda, kallis,“ lausus ta rahulikult, „Ja kuidas ma oleksin pidanud su rahule jätma?! Sina olid see, kes ära minestas!“

„See ei seleta ära, miks sa mulle parem sirgeid jagasid,“ nentisin.

„Seletas küll.“

Ignoreerisin teda, kuna koostasin oma peas plaani. Ma pidin ainult ta teadvusetusetuks tegema, ukse maha lööma ja põgenema.

*

„Kas ma saaksin teda kuidagi päästa?“ küsisin proua Lambilt.

„Ma olen kindel, et meil, Pühadel Inglitel“ on võimalus sind oma jõududega aidata,“ sõnas ta, „Meil on hea armee.“

„See oleks tore,“ naeratasin laialt, „Nüüd pea peame välja nuputama, kas Leo on püha või langenud ingel.“

„Leo?“ oli ta segaduses.

„Myla ütles, et tema eks-poiss-sõber Leo röövis ta.“

„Päriselt?“ küsis ta oma kulme tõstes, „Myla ei rääkinud mulle temast.“

„Ei rääkinud?“ olin huvitatud.

„No, ta mainis ainult sind.“

Tundsin, kuidas mu näole ilmus totakas naeratus. Isegi, kui Myla polnud veel seda „A“ sõna öelnud, tundsin end erilisena. Olin esimene poiss-sõber, kellest ta oma vanematele rääkis. Äkitselt tundsin vajadust teda oma käte vahel hoida ja talle öelda, kui palju ma teda armastasin.

„Igatahes, kui sa lähed minu ema juurde Pühade Inglite Armee asjus, siis peaksid lahkuma. On juba hilja ja mu ema läheb alati vara magama,“ ütles proua Lamb.

Ärkasin oma unelmaist ja noogutasin. Pöörasin ringi ja lahkusin ruumist. Leidsin kiirelt üles Myla vanaema maja. Seisin ukse taha ja koputasin.

„Tere,“ ilmus üks vana naine, umbes 40'ndates uksele.

„Kas siin elab Myla vanaema?“ küsisin viisakalt.

„Jah. Tule sisse,“ naeratas vanadaam, „Mida ma sinu jaoks teha saan?“

Sisenesime suurde esikusse. Keset tuba oli hiigelsuur trepp, mis viis teisele korrusele, ja suur kristall-lühter. Vanadaam juhatas mind elutuppa ja käskis maha istuda. Tegin nagu ta ütles ning ootasin Myla vanaema.

„Niisiis?“ küsis vabadaam.

„Mis niisiis?“ küsisin vastu.

„Miks sa siin oled, noormees?“

„Ma otsin Myla vanaema, nagu ma juba ütlesin.“

„Ja mida sa minust tahad?“ küsis ta.

„Oodake... Te olete Myla vanaema?“

„Jah,“ noogutas ta, „Ja sina oled?“

„Damien, Myla poiss-sõber.“

„Meeldiv sinuga kohtuda, Damien,“ naeratas ta laialt, „Minu nimi on Myra Laws. Nii, räägi mulle, miks sa siin oled?“

„Myla on röövitud,“ alustasin, „Ja mul oleks abi vaja, et ta üles leida ja päästa.“

*

Ma vaatasin, kuidas Leo alglaselt maast püsti tõusis. Ta hoidis oma pead vasaku käega kinni. Tundus nagu tal oleks väga valus.

„Parem löön ta kohe teadvusetuks,“ mõtlesin endamisi.

„Anna andeks,“ pomisesin ja sammusin tema juurde.

Haarasin tal õlgadest kinni, teeseldes, et aitan tal tasakaalu säilitada.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin muret teeseldes.

„Ma ei teadnud, et sa nii tugev oled, mu kallis,“ pomiseses ta.

„Ma ju vabandasin,“ kehitasin õlgu, „Las ma aitan sul istuda.“

Ta lihtsalt noogutas. Juhatasin ta uuesti seina juurde ja lasin tal sellele toetuda.

„Anna andeks,“ sosistasin ja lõin ta pea tugevalt vastu seina.

Ta kaotas kohe teadvuse. Lasin ta tuimal kehal põrandale kukkuda. Pöörasin ümber ja jalutasin ukse juurde. Vaatasin korraks tagasi Leole enne ukse maha löömist. Niipea, kui olin uksest väljas, vaatasin ringi ja tegin kindlaks, et valvureid polnud. Hiilisin välja ja hakkasin väljapääsu otsima. Mul kulus vähemalt 5 minutit enne kui leidsin väljapääsu. Avasin ukse ning lendasin ära. Nii hea oli jälle lennata.

Nüüd pidin ainult välja nuputama, kus kurat ma olin.

„Järgne mulle,“ ütles sisemine ingel.

„Kuidas?“ olin segaduses.

„Lihtsalt lase mul kontroll keha üle üle võtta ja ma viin su koju tagasi,“ sosistas ta.

„Ja kuidas ma saan sind usaldada?“

„Sa lihtsalt pead seda tegema. Me kuulume kokku,“ sõnas ta, „Me oleme igavesti üksteisega koos.“

„Igavesti?“

„Igavesti,“ kinnitas ta.

Ja lihtsalt nii viisi, lasingi tal võtta kogu kontrolli oma keha üle. See oli imelik tunne. See tunne oli nagu... nagu ma oleksin võõras oma enda kehas, nagu ma oleks ainult pealtvaataja. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas mu sisemine ingel mind koju kandis.