„Ema! Isa!“ hüüatasin ning jooksin nende kätevahele.
Nad naersid ja kallistasid mind. Olin nende embuses nii õnnelik. Isegi kui ma teadsin, et nad tegelikult pole minuga, ainult minu unenäos, olin rõõmus nende nägemise üle. Mu vanemad, keda ma ei mäletanud, kes olid mind jätnud Damesise juurde. Olin neile tänulik selle eest, et nad andsid mulle maailma parima vanaema.
„Tere Myla,“ ütles ema ja lasi minust lahti.
„Kuidas läheb?“ küsis isa.
„Hästi. Kõik läheb aina paremaks,“ naeratasin, „Mul on nüüd uus töö ja poiss-sõber.“
„Räägi mulle temast!“ palus ema säravate silmadega.
Rääkisin talle kõike Damieni kohta. Iga väiksemagi detaili. Tema naeratusest, silmadest, tema naerust. Isegi sellest, kuidas me kohtusime.
„Kahju, et me ei saa sinuga olla,“ sõnas isa, „Muidu räägiksin su poisiga nagu mees mehega.
„Raven!“ hüüatas ema ja lõi õrnalt isa õlga.
„Mida?“ päris isa emalt, „Kas isad seda mitte oma tütarde jaoks ei tee?“
Mu ema ei saanud võimalust talle vastata, sest ma hakkasin naerma.
*
*Damieni VN*
Ma olin nii näljane. Ma pidin välja saama ja kellestki toituma. Mu keha iga osa lausa karjus näljast inimhingede järele. Sest see on mida mina, langenud ingel, teen - ma toitun inimhingedest. Ma olen koletis, kes tapab inimesi nendelt hingesi võttes, jättes nende surnukehad metsloomadele, nagu huntidele.
Naeratasin, kui vaatasin Myla magavat kuju. Ta tundus nii rahulik, nii süütu. Myla oli minu tüdruk ja ta ei teadnud minu tumedast poolest - minu ihast inimhingede järele.
Läksin tema kõrvale ja kükitasin. Mu sinised silmad uurisid tema pühalikku nägu. Nägin, kuidas ta näole tekkis õrn naetatud. Tahtmata teda ülesäratada, tõusin püsti, kummardusin talle otsaette musi tegemiseks ja lahkusin. Aknast välja lennates võisin ikka veel tunda tema pehmet nahka oma huultel, enne kui nälg taaskord võimust võttis.
*
*Myla VN*
Üles ärgates, tundsin, et keegi kannab mind. Avasin oma silmad ja märkasin, et olin õhus ja kellegi valged tiivad kandsid meid. Tõstsin pea, et vaadata otsa pühale inglile, kes mind hoidis.
„Nealson?!“ olin üllatunud, „Mida sa teed?“
„Tere Myla,“ naeratas ta, „Ära muretse! Ma lihtsalt röövisin su.“
„Sa mida?!“ kiljatasin.
„Ma tegin lihtsalt nalja,“ raputas ta pead, „Meil oli sind seal üleval lihtsalt vaja ja mind saadeti sulle järele.“
„Miks sina?“ pärisin, „Ja miks sa mind kannad?“
„Sest mina tean sind paremini, kui teised inglid,“ lausus ta, „Ja ma kannan sind selle pärast, et sa magasid ja ma ei tahtnud sind äratada.“
„Sa tulid lihtsalt sisse, võtsid minu ja lendasid minema?“
„Jah?“
„Ega sa Damieni ei näinud?“ küsisin.
„Ei,“ raputas ta jälle pead.
„Issand jumal!“ hüüatasin ja lõin teda õrnalt vastu pead, „Damien hakkab minu pärast muretsema!“
„Ja siis?“ oli ta segaduses.
„Sa oled võimatu,“ hüüatasin ja lõin teda uuesti, „Ta on mu poiss-sõber ja ta hakkab mu pärast muretsema.“
ESTÁS LEYENDO
Graatsilised Tiivad
ParanormalMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
