Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (17)

"Ma langetasin otsuse," teatas Myra.

"Otsuse? Mille kohta?" olin huvitatud.

Damien ja mina olime tulnud siia ülesse, et külastada mu vanemaid ja vanaema. Nähtavasti oli Myral vaja mulle midagi öelda.

"Ma olen otsustanud anda Pühade Inglite trooni sulle, Myla."

"Oled sa kindel?" pärisin.

"Ma ütlesin, et ma langetasin oma otsuse, muidugi ma olen kindel," kinnitas ta.

Noogutasin. Ma teadsin, et see pidi nagunii varem või hiljem juhtuma. See oli ainult aja küsimus.

"Millal tseremoonia on?" tahtsin teada.

"Ma mõtlesin, et me võiksime selle teha ülehomme, sest meil on tarvis sind ette ka valmistada. Hangime sulle kleidi, seletan kuidas kõik toimuma hakkab. Ma tahan, et see tseremoonia oleks ideaalne," seletas Myra.

"Niiet homme valmistume tseremooniaks?"

"Jah. Ma kutsun täna õhtul õmbleja siia, et ta saaks su mõõdud võtta. Ta teeb sulle täiusliku kleidi!"

Naeratasin talle laialt.

"See tseremoonia tuleb kõvasti parem kui su vanaisa oma!" õhkas ta õnnelikult.

Naljakas oli näha teda nii erutatult. Aga samas see oli ka esimene kord näha teda erutatuna. Võib-olla sellepärast, et ma polnud teda kaua tundnud. Võib-olla ma ei tundnud teda veel piisavalt hästi. Paar kuud tagasi ma poleks sellisest elust isegi unistada osanud. Ma ikka veel orjaks selles jubedas hostelis peale kooli ja jõuaksin koju hilja õhtul. Ma ei teaks, et mu vanemad on elus. Ma ei teaks neist midagi. Ma ei teaks seda, et ma olin printsess. Ma ei oleks kuningana ja printsess.

Myra ei suutnud tseremooniast rääkimist lõpetada kuni õmbleja tuli. Nagu Myra ütles, tema tööd olid ühed parimatest Pühade Inglite Kuningriigis. Ta oli varemgi kuninglikke kleite teinud, niiet ta teadis, mida ta tegi.

"Teil on imeline figuur, princess," ütles ta.

"Aitäh," naeratasin laialt.

Ta oli ilmselt oma kolmekümnendates. Ta olin nägus noor mees. Tal oli ilus naeratus ja ta silmad olid soojad. Tal oli seljas valge triiksärk helehallide viigipükste ja vestiga. Ta mõõtis mu ära ja palus mul paar korda ta ees keerutada.Tegin nagu ta palus. Ta noogutas omaette.

"Me kasutame valget ja kuldset," pomises ta, "Kuna te olete nii noor, siis ulatab kleit teie põlvedeni. Me peame kõigile näitama teie imelist figuuri!"

Tundus nagu ta oleks tänaseks oma töö lõpetanud. Ta kirjutas enda väiksesse märkmikusse. Kui ta oli ära kirjutanud midaiganes ta ka kirjutas, vaatas ta üles ja noogutas.

"Mul on aeg lahkuda," sõnas ta, "Ma ei jõua ära oodata, millal ma selle kleidi valmis saan. See tuleb imeline!"

Me jätsime hüvasti ja suundusin külalistetuppa, kus ootas mind Damien.

*

"Alguses ma avan tseremoonia," ütles Myra mulle, "Siis sa jalutad sisse ja istud kuldsele toolile, mis on keset ruumi."

Noogutasin. See tseremoonia tundus lihtsam kui too, mis toimus Langenud Inglite Kuningriigis. Tseremoonia pidi toimuma juba homme. See kord ma ei olnud eriti närvis. Ma olin juba ühe läbi teinud, niiet millegi pärast polnud vaja muretseda.

Myra muudkui rääkis tseremooniast. Sellest, kuidas ruum pidi välja nägema hakkama, kes pidid kohale tulema ja kus keegi seisma pidi. Muidugi rääkis ta ka riietusest, milleks oli muidugi valge. Ma olin tähele pannud, et millegi pärast kandsid suurem osa Pühadest Inglitest palju valget. Mul polnud aimugi, miks nad kandsid valgeid riideid nii palju, aga ma olin kindel, et ma ei hakka kunagi ainult valges ringi käima.

"Nad kannavad peamiselt valget, sest see on nende lemmik värv. See on ka nende tiibade värv, kui oled tähele pannud," ütles mu sisemine ingel.

"Oi, ma unustasin sulle midagi öelda," hüüatas Myra järsku.

"Jah? Mida?" pärisin ma.

"Sa pead võimalikult kiiresti abielluma," teatas ta.

"Mida?" karjatasin.

Ma vannun, kui mul oleks käes jook olnud, siis ma oleks selle maha pillanud. Vaatasin oma vanaemale shokis otsa. Kas ta mõtles seda tõsiselt?

"Sa pead abielluma, mu kullake."

"Aga-aga kuidas?" kokutasin, "Millal? Miks?"

"Nii pea kui võimalik. Parem oleks, kui sa abielluks enne tseremooniat. Või kohe pärast tseremooniat. Niiviisi käivad asjad Pühade Inglite Kuningriigis. Kui printsessi kroonitakse kuningannaks, peavad nad olema kas abielus või peagi abielluma. Ja pealegi, ma olen näinud kuidas te Damieniga üksteist vaatate," lausus ta mulle, "Teie kaks olete taevapoolt üksteisele loodud. Te olete loodud koos olema."

"Ja sa räägid sellest mulle praegu?" ma praktiliselt karjusin, "Tseremoonia on homme. Kas see tähendab seda, et ma pean abielluma kas täna või homme?"

Ma mõtlen, kuidas ta üldse võib mõelda, et ma abielluksin sedasi?! Mul polnud isegi kleiti oma enda pulma jaoks. Ja korralik pulm nõuab ka korralikku planeerimist. See kõik tuli liiga kiiresti. Me polnud Damieniga veel nii kaua koos olnudki, et me veel abielluma peaks.

"Ära mine närvi, mu kullake," üritas ta mind rahustada.

"Ära mine närvi?" raevutsesin, "Sa ei saa lihtsalt eeldada, et ma abiellun sedaviisi. Pulm nõuab planeerimist.  Ja mul pole selle jaoks isegi kleiti!"

Ma ei suutnud isegi kirjeldada, mida ma tundsin. Ma tahtsin Damieniga abielluda, aga see kuidas vanaema Myra sundis mind seda tegema oli vale.

"Rahune maha, mu kullake," ütles ta, pani oma käed mu õlgadele ja hakkas sügavalt hingama.

Myra hingas sisse nina kaudu ja välja suu kaudu. Sisse. Välja. Sisse ja välja. Peagi leidsin enda samamoodi hingamas.

"Tubli tüdruk," sosistas mu sisemine ingel mu peas ja sundis mind silmi sulgema.

Ma hakkasin rahunema. Mu südame löögid aeglustusid. Jätkasin sügavalt hingamist kuni ma olin rahunenud.

"Pulm ei pea olema suur," nentis Myra, "Sa võid alguses teha väikese pulma ja hiljem veel lisaks suurema, rohkemate külalistega. Mis sa sellest arvad?"

Ma mõtlesin sellele sekundiks ja noogutasin. 

"Ma arvan, et see on hea idee," vastasin.

Nüüd pidin veel ainult Damieniga sellest rääkima...