Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (13)

„Damien?“ hüüdsin teda oma mõtetes.

„Jah?“ vastas ta.

„Kas sa saaksid mulle ühe teene teha?“

„Muidugi.“

„Kas sa saaksid minu jaoks Pühade Inglite Kuningriigis käia?“ palusin.

„Miks?“

„Mul on vaja, et sa mu vanemad leiaks ja neile ütleks, et ma olen röövitud.“

„Veel midagi?“

„Ainult väike hoiatus. Kui sa sinna üles lähed, ütle neile, et ma saatsin su või et sa oled mu poiss-sõber, lihtsalt selleks, et nad sind ei ründaks.“

„Olgu,“ nõustus ta, „Ma teen seda.“

„Aitäh,“ tänasin ma teda.

„Sa ei pea mind tänama. Ma armastan sind, mäletad?“ tuletas ta mulle meelde, „Ma teeksin sinu jaoks kõike.“

„Kuidas ma küll sind väärt olen?“

„Ei,“ sõnas ta ning kujutasin teda oma pead raputamas, „Kuidas mina sind väärt olen?“

*

*Damieni VN*

Lendasin üles Inglite Kuningriiki, kandes valget, et näidata pühadele inglitele, et tulen rahus. Valgete riiete kandmine tähendas rahu.

„Mida Te siin teete?“ küsis valvur.

„Ma olen siin, sest mu tüdruk saatis mu oma vanemate juurde,“ vastasin.

„Te mõtlete printsess Mylat?“

„Mõtlen,“ noogutasin.

„Ma kutsun kellegi siia, et ta Teid härra ja proua Lambi juurde viiks,“ teatas valvur.

Ta jättis mu väravate taha seisma. Paari minuti pärast tuli ta tagasi ühe kutiga, kes nägi minust noorem välja. Tal olid lühikesed blondid juuksed ja sinised silmad. Ta oli pigem pikk ja sportlik.

„Tere!“ tervitasin teda noogutusega.

„Tere,“ vastas a ja lisas, „Minu nimi on Nealson.“

„Damien.“

„Ma viin teid Raveni ja Darcie palatisse,“ ütles ta mulle.

„Pole võimalik!“ mõtlesin sarkastiliselt, „Ma lootsin pingviine näha.“

„Kas nad on ikka veel haiglas?“ pärisin.

„Jah. Raven on veel koomas,“ ütles ta.

„Jaa. Ma olen seda Mylalt kuulnud,“ laususin talle.

„Te teate Mylat?“ huvitus ta.

„Muidugi tean, ta on mu tüdruksõber!“

Naeratus, mis ta suul oli, kustus. „T-teie tüdruksõber?“

„See üks ja ainus,“ naeratasin laialt.

Tema reaktsioon oli minu jaoks imelik. Nagu ta tunneks Mylat, nagu ta tahaks, et Myla oleks tema oma.

„Niisiis, kuidas teie Mylat teate?“ uurisin.

„Umm... Me kohtusime umbes kaks kuud tagasi, kui ta siia esimest korda lendas. Mina olin see, kes ta vabaks lasi.. Ning sellest ajast peale oleme head sõbrad olnud.“

„Te olete temast sisse võetud, kas pole nii?“

Ta kahvatus. Mul oli olnud õigus, ta oligi Mylast sisse võetud. Enne, kui ma oleksin midagi veel küsida, jõudsime haigla juurde. Nealson viis mind teisele korrusele. Äkitselt jäi ta seisma ukse taha, millele oli kirjutatud '88'.

„Kas me oleme kohal?“ pärisin.

„Jah, mine sisse,“ ütles ta lihtsalt ja jalutas minema.

„Vaarasin ust ning ei teadnud, mida teha. Peale sügavat ohkamist, asetasin käe ukselingile ja avasin ukse. Kui ma sisse astusin, leidsin end toast, kus oli kaks voodit, valged seinad ja kaks suurt akent.

„Tere, proua Lamb,“ tervitasin teda.

„Tere noormees,“ naeratas ta soojalt, „Räägi mulle, kes sa oled.“

„Minu nimi on Damien ja ma olen - “

„Myla poiss-sõber,“ segas ta vahele, „Ma tean. Myla on mulle sinust rääkinud.“

„Päriselt?“

„Muidugi,“ naeratas ta laialt, „Ja nii palju, kui ma olen Mylalt kuulnud, siis sa oled olnud tema parim poiss-sõber läbi aegade.“

„Kas ta ütles seda?“ küsisin rahuldust tundes.

„No mitte päris otseselt, aga ta andis seda mõista.“

Tundsin end tobedalt naeratamas. Sõnad, mida Myla ema mulle just öelnud oli, olid parimad sõnad, mida ma eales kuulnud olin.

„Ma näen, et sa armastad teda väga,“ sõnas ta.

„See on tõsi,“ laususin talle, „Ma ei suudaks praegu oma elu ilma temata ette kujutada...“

Mu naeratus kadus, kui mulle meenus, miks ma ülesse olin tulnud.

„Kas midagi on pahasti?“ oli proua Lamb mures.

„Ma tulin siia üles, kuna Myla palus mind,“ alustasin.

„Ja siis?“

„Ta käskis mul Teile öelda, et ta on röövitud.“

Ta nägu kahvatus ning ta suu oli lahti. Ja siis hakkas tal mõistus tööle.

„Kuidas ta sulle ütles, et ta röövitud on?“ küsis ta.

„Meil on nagu mõtted kokku seotud,“ sosistasin.

„Mis sa sellega mõtled, et 'nagu'?“

„Me just avastasime selle,“ rääkisin talle, „Põhimõtteliselt saab Myla minuga ühendust võtta, samal ajal kui mina temaga mitte.“

„Anne,“ sosistas proua Lamb, silmad imestusest punnis.

„Mis asi?“

„See on Myla anne.“

*

*Myla VN*

Hoidsin Leol silma peal. Ta oli hiljuti imelikult käituma. Ta ei rääkinud minuga enam üldse.

„Leo?“

„Jah, mu kallis?“

„Kas kõik on korras?“ pärisin.

„Muidugi, mu kallis. Kas miski peaks valesti olema?“

„Ma ei tea,“ kehitasin õlgu, „Sa käitud imelikult.“

Ta kehitas lihtsalt õlgu ja keeldus mulle vastamast. Tema pruunid juuksed olid pikemad kui siis, kui me veel koos olime. Kunagi kui ma olin veel noor ja rumal. Ta oli mulle hea poiss-sõber, samal ajal kui mina, jällegi, olin suudelnud tema vennaga. Vennaga, kes alati lõi Leolt tüdrukuid üle. Talle oli ilmselt raske leida meid suudlemas. Ma ei olnud teda väärt. Samal ajal, kui mina temaga käisin, oleks ta võinud käia hoopis kellegi teisega, kes oleks teda päriselt ka väärt olnud. Ma olin ta aega raisanud.

Mu peas hakkas tekkima ülekoormus kogu sellest mõtlemisest. Tundsin, kuidas mu pea hakkas üha enam ja enam valutama kuni mul oli migreen. Kaotasin aeglaselt kontrolli oma mõtete ja keha üle. Teadsin, et hoian oma pead käte vahel, aga see oli ka kõik. Mu silmad olid tugevalt kinni pigistatud, üritades valust lahti saada.

„Myla!“ kuulsin nõrka häält hüüdmas.

Üritasin vastata, kuid mu keha oli kontrolli alt väljas. Nagu oleks keegi teine minu kehas. Proovisin selle vastu võidelda, kuid see oli liiga tugev. Liiga tugev minu jaoks. Ma muutusin võitlemisest järjest väsinumaks ja väsinumaks ja siis ma otsustasin alla anda.

Ma minestasin.