See on sulle, Mannu. Ma läheks suga Rannule tagasi, et seda mardikat taaskord tappa ja elustada. Võib-olla saaksime oma Putuka kliiniku avada :)
_____________________________________________________________________________Läksin Starbucks'i, kus ma pidin kohtuma proua Marsh'i, naist kellel oli lapsehoidjat vaja. Ja ta oli juba seal. Tal olid pikad blondid juuksed ja nohiklikud prillid. Ta kandis teksaseid ja lillemustrilist tuunikat.
„Tere, proua Marsh,“ tervitasin teda naeratusega, „Vabandust, et ma hiljaks jäin.“
„Tere,“ naeratas ta vastu, „Te ei jäänud hiljaks, lihtsalt mina tulin natuke varem.“
„Vabandust, et ma pidin meie eelmise kohtumise tühistama,“ vabandasin, „Mu vanaema suri.“
„Oi, minu kaastunne,“ ütles ta.
„Ma lihtsalt igatsen teda nii väga.“
„Kõik saab korda.“
„Ma loodan küll nii,“ sõnasin talle, üritades naeratada.
„Niisiis räägi mulle,“ alustas ta, „Kas sul on lastega kogemusi?“
„Mitte eriti,“ vastasin, „Aga lapsed meeldivad mulle kindlasti. Ja sellepärast tahtsingi ma seda tööd proovida.“
Ta jätkas küsimuste küsimist minu, minu hobide ja elu kohta. Ta sai suhteliselt kogu mu elust teada, välja arvatud sellest, et ma olen ingel, väljavalitu.
„Ma arvan, et sa oled jaoks piisavalt hea, et hoolitseda minu väikese Pam'i eest,“ ütles proua Marsh.
„Nii et ma sain töö?“ küsisin.
„Jah, said,“ lausus ta ning ulatas mulle ühe paberilehekese, „Siin on meie aadress ja telefoninumber. Sa alustad homme õhtul kell 5. Vabaks saad sa kella 9 ajal.“
„Aitäh,“ tänasin teda.
„Pole tänu väärt, kallis,“ vastas ta ning vaatas oma käekella, „Andke andeks, ma pean minema. Nägemist, preili Lamb!“
„Head aega!“
Ja nii ma saingi endale töö. Lapsehoidjana.
*
„Kus kurat ma olen?“ mõtlesin, kui ma ärkasin ja enda ümber ringi vaatasin.
„Oma hullemais õudusunenäos,“ ütles üks madal hääl, mida ma ära ei tundnud.
„Mida perset?“ olin segaduses.
„Sa kannatad igavest piina,“ sosistas hääl.
„Sa teed nalja?“ küsisin.
„Tegelikult oled sa minu juures,“ sõnas Damien, „Mäletad, sa kolisid siia?“
Ta tuli köögist välja. Haarasin enda kõrvalt padja ja viskasin teda sellega.
„Sa idioot!“ hüüatasin, „Sa arvasid, et see on naljakas?!“
Ta vaatas mulle otsa, naeratas häbelikult ja noogutas. Ta nägi nii armas välja. Ma ei suutnud võidelda naeratusega oma huultel. Lihtsalt seisin seal ja vahtisin teda.
„Mida?“ küsis ta, kui ta märkas, et ma teda jälgin.
„Ei midagi,“ vastasin ja pöörasin pilgu tema näolt.
Järsku oli ta mu ees, haarates mu näo oma pihkude vahele. Miski tema tegevused pani mind vaatama talle silma, tema sinistesse silmadesse. ME pilgud olid teineteise silmades kinni. Ja siis Damien lähenes mulle ning suudles mind. Laotasin oma tiivad, mässides need meie ümber. Mu käed leidsid oma koha Damieni kaela ümber, tõmmates teda lähemale. Hingetult, eemaldusin temast ja muigasin.
VOUS LISEZ
Graatsilised Tiivad
FantastiqueMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
