Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (3)

Ärkasin õhku ahmides. Tundsin nagu mul oleks pohmakas.

„Vaata kes otsustas lõpuks üles ärgata,“ lausus Damien laulvalt.

Heitsin talle kiire pilgu ja vaatasin ringi. Ma olin jälle tema juures.

„Mis juhtus?“ küsisin selge häälega.

„Sa jäid eelmängu ajal magama,“ ta laulis.

„Ma... Mida?“ küsisin.

„Sa kuulsid mind.“

„Kas sina ja mina,“ mu hääl muutus vaiksemaks, „Noh, tead küll?“

„Ma ju ütlesin sulle, sa jäid eelmängu ajal magama,“ jätkas ta.

„Kui täis ma olin?“ pärisin.

„Väga täis,“ muigas ta.

„Mida sa muigad?“ olin segaduses, „Tegin ma midagi väga rumalat või?“

„Ma ei ütle sulle.“

Tõusin diivanilt üles: „Palun?“

„Ei.“

Jalutasin tema juurde ning panin oma käed ümber tema kaela: „Ilus palun?“

„Ei-“ alustas ta, aga ma segasin vahele. Teda suudeldes.

*

Ma tundsin tema pehmeid huuli enda omadel ja tema kätt liikumas mu alaseljale, tõmmates mind lähemale. Ta näkitses mu alahuult, küsides luba, et mu suud avastada. Me huuled ja keeled liikusid sünkroonis. Mu sõrmed mängisid tema öö-mustade juustega.

Kui me teineteisest eemaldusime, olime mõlemad hingetud.

„Kas sa nüüd ütled mulle?“ küsisin.

„Tegeltmingiteelmängupolnudki,“ pobises ta.

„Kas sa saaksid seda natuke aeglasemalt korrata?“

Ta ohkas: „Tegelikult mingit eelmängu polnudki.“

„Mida?!“ karjatasin ja lükkasin ta eemale, „Sa just valetasid mulle?“

„Ma ainult natuke kiusasin,“ hüüatas ta.

„Natuke?“ olin tulivihane.

„Rahune maha,“ ütles ta rahustava häälega.

„Rahune maha? Mille kuradi pärast peaks ma maha rahunema, ah? Sa just valetasid mulle selle kohta mis täna juhtus!“ karjusin ta peale, „Ja ma pole veel teada saanudki, mis tegelikult juhtus!“

„Rahune maha,“ kordas ta ning astus lähemale, „Ma räägin sulle mis juhtus.“

Mu sõrmed vormusid rusikaks ning hingasin paar korda sügavalt.

„Just nii,“ sosistas ta ning asetas oma käed mu õlgadele, „Sisse... ja välja.“

Minuti pärast olin ma rahulik. Vaatasin tänulikult Damienile silma.

„Aitäh,“ pomisesin.

„Mille eest?“ küsis ta.

„Et aitasid mul maha rahuneda.“

„Pole vaja mind selle eest tänada. See polnud midagi,“ naeratas ta, “Istu maha ja ma räägin sulle.“

Istusin diivanile ja ta istus minu kõrvale, haaretes mu käed enda omadesse.

„Su mõtted ründasid sind,“ sõnas ta.

„Mida sa sellega mõtled?“ olin segaduses.

„Su mõistus ründas sind masendavate mõtetega ja ülekoormas su aju, kuni sa kokku kukkusid,“ seletas ta.