Graatsilised Tiivad

Graatsilised Tiivad (6)

Peale seda, kui Neal ütles mulle, et mu vanemad on kadunud, palusin tal lahkuda. Mitte ebaviisakusest, vaid mul oli lihtsalt omaette mõtlemisaega.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis Nealson sisse astudes, peale seda kui ma olin oma pool tundi üksi olnud.

Istusin oma voodil, vahtides üksisilmi enda vastas olevat seina. Mu pilk oli tühi.

„Nad on kadunud,“ sosistasin.

„Kes?“

„Mu vanemad,“ sõnasin talle, pöörates oma pilgu temale, „Nad on kadunud.“

„Mul on kahju,“ ütles ta ning istus minu kõrvale maha, asetades oma käe ümber minu õlgade.

Olin edasi vait ja toetasin oma pea tema õlale, endiselt seina jõllitades. Ta tugevdas oma haaret sõnagi ütlemata. Isegi kui ma oleksin tahtnud midagi öelda, ei leidnud ma oma häält üles. Ma olin ikka veel shokis. Ma olin lõpuks kohanud inimest, kes tundis mu vanemaid ja siis ta ei teadnud, kus mu vanemad olid.

„Nealson?“ küsisin, lõhkudes vaikuse.

„Jah?“

„Kas ma või koju tagasi minna?“ pärisin, tõstes pead, et talle otsa vaadata.

„Ma ei tea...“ ta hääl muutus järjest vaiksemaks.

„Palun?“ anusin.

„Ma ei tea,“ kehitas ta aru.

„Ma peaks koju minema. Mu vanaema on ilmselt end juba haigeks muretsenud. Oota...“ pidasin korra pausi, „Kaua ma olen siin olnud? Kolm päeva?“

„Tegelikult oled sa siin olnud viis päeva,“ sõnas ta.

„Mida?“ olin shokeeritud, „Kui ma olen olnud siin viis päeva, siis kuidas ma mäletan ainult kolme?“

„Sa olid kaks päeva pilditu,“ vastas ta, „Nad lõid sind päris tugevalt.“

„Pole ime, et mu pea nii kõvasti valutas... Millega nad mind lõid? Tellisega?“ küsisin.

„Kuna sa pole püha ingel ega langenud ingel, ei saa ma sulle öelda,“ ütles ta.

„Naww, ei saagi mulle öelda?“

„Just nii,“ vastas ta.

„See sakib,“ tunnistasin, „Aga...“

„Aga mida?“

„Sa ei saa mul päriselt koju minna, ah?“ pärisin, „Mul on väga-väga vaja koju minna.“

„Anna andeks, ma ei saa sul lasta koju minna,“ vabandas ta.

„Olgu.“

„Olgu?“

„Ma võtan oma sõbraga telepaatiliselt ühendust. Ta on juhtumisi langenud ingel. Ma olen kindel, kui ma palun tal end päästa, siis ta võtab oma sõbrad ka kaasa ja päästab mu siit välja,“ bluffisin.

„Mida?“

„Ma arvan, et sul oleks lihtsam mul lihtsalt koju minna,“ ütlesin talle ning jätkasin valetamist, „Ta sõbrad on päris võimsadm, nii et teie siin üleval olete ilmselt siis perses.“

„Kui perses?“ küsis ta.

„Nagu päris-päris perses,“ vastasin.

Ta ohkas ning tõmbas käe oma juustest läbi.

„Olgu, ma näitan sulle, kuidas sa siit ära saad.“

*

Enne koju minekut, otsustasin Damieni poole lennata. Ta oli ka ilmselt mures. Kui ma jõudsin Damieni avatud aknani, lendasin sisse. Peitsin oma tiivad ning maandusin oma jalgadel.