„Oota... Sa lihtsalt jamad minuga. Mina olen väljavalitu?“ ma olin täiesti segaduses.
„Sa pead olema tema. Sa laotasid oma tiivad varajases eas, inimene kasvatas sind, vanemate poolt hüljatud, su kaelakee ja su tiibadel on kuldne alatoon... Kõik sinus ütleb, et sa oled tema,“ ta hääl muutus järjest vaiksemaks.
„Mida see mulle tähendab?“ pärisin, „Ma mõtlen, on mul mingi missioon ka või midagi taolist?“
„Jah ja ei,“ ütles ta.
„Mida sa sellega mõtled? Jah ja ei?“
„Legendi järgi lõpetab väljavalitu vihavaenu kahe dünastia vahel,“ seletas ta.
„Kuidas ma seda veel tegema pean?“ küsisin.
„Ma ei tea.“
„Kes kurat siis teab, ah?“ vihastasin.
Ta tõusis laua tagant püsti, asetas käed mu õlgadel ning kükitas mu ette, „Rahune, Myla.“
„Ütle mulle, kuidas ma saan rahuneda?“ nõudsin tema käsi oma õlgadelt ära lükates, „Kõigepealt ma näen koolis tohutult vaeva, siis ma lähen tööle. Kui ma koju hakkan minema, siis mingi tüüp tiibadega ajab mind taga. Seejärel kukutab mind taevast alla. Siis tekivad mulle mingid kuradi tiivad, mis natukese aja pärast ära kaovad. Ja siis ma saan teada, et ma olen langenud ingel ja tagatipuks väljavalitu ning pean mingi kuradi vihavaenu lõpetama. Kas sina suudaksid rahuneda, ah?“
„Ma arvan, et suudaksin, aga -“
„Sa ainult arvad, et sa suudaksid,“ segasin vahele, “Ma pakun, et sa oleks tulivihane.“
„M-Ma... Sul on õigus. Ma oleksin tulivihane. Muidugi kui mul oleks ka nii pikk päev olnud. Ma oleks veel rohkemgi kui tulivihane.“
„Perse,“ vandusin.
„Mis on?“küsis ta.
„Mis kell on?“ pärisin.
„Kell on 2.34,“ sõnas ta mulle peale seda kui ta oli kella, mis oli mu selja taga, vaadanud.
„Raisk,“ vandusin uuesti, „Ma pean homme kooli ka minema veel.“
„Las ma viin su koju,“ pakkus ta.
„Okei,“ nõustusin.
Tõusin diivanilt püsti ning ta haaras minust kinni nii, et olin näoga tema poole. Samal ajal kui me aknast välja lendasime, mässisin oma jalad tema puusade ümber ja käed ümber tema rindkere.
„Tead, mis on imelik?“ küsis ta äkitselt, samal ajal kui me lendasime.
„Ei tea,“ vastasin.
„Sa pole kordagi hirmu tundnud.“
„Kust sa teadsid?“ pärisin.
„Ma kuulen ju su mõtteid. Ja need ei ole kordagi hirmu väljendanud.“
„Aa.“
Toetasin oma põse Damien'i õla vastu. Mu alateadvus sundis mind nii tegema. Ma tundsin tema lõhna oma ninas.
„Kurat, ta lõhnab hästi,“ mõtlesin.
„Tänan komplimendi eest,“ muheles ta.
„Oota... Sa kuulsid seda?!“ pärisin ning tundsin kuidas mu põsed kuumaks läksid.
„Mõtete lugeja? Mäletad?“ küsis ta ja ma lausa tundsin kuidas ma veel punasemaks läksin, „Aww, sa punastad!“
„Ma ei punasta!“ vaidlesin vastu.
VOUS LISEZ
Graatsilised Tiivad
FantastiqueMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
