Võõral Planeedil

5

Kõhklesin alguses kuid ma tõusin voodist üles ja liikusin tema poole.
Ma ei pannud külma põrandat tähele.
Ta seisis kardinate juures ning lõpuks jõudsin ka mina sinna.
"Noh?" Küsisin ma kannatamatult.
"Oota siin." Vastas ta ja kõndis minust mööda kardinate algusesse ja tõmbas mingist nöörist.
Järsku tõusid kardinad ülesse ja minu ees oli lummav vaatepilt.
Sain aru, et hoone kus ma viibin on kõigist ees olevates hoonetest kõige kõrgem. Olin nagu mäe otsas, vaadates alla suurele linnale. Seal oli nii palju maju ja kõrghooneid.
Kuid see ei olnud kõige lummavam osa. Kui ma taevasse vaatasin ei olnud seal mitte üks vaid lausa seitse kuud ja need ei olnud valget värvi vaid ilusad rohekad roosad. Taevas oli nii palju tähti, et see kõik sätendas maagiliselt. Nägin isegi üht langevat tähte mööda kosmost tuhisemas. Astusin sammu aknale lähemale.
Panin käe suu ette ja tahtsin nutma hakata kuid hoidsin pisarad tagasi.
"Kas nüüd usud meid?" Küsis Gremon sosistades.
Ma ei märganudki seda, et ta minu kõrvale oli ilmunud.
"Ooo jaa." Ütlesin talle vaikselt.
"On küsimusi?" Küsis ta naeratades.
"Sadu." Tahtsin nii palju küsida kuid kui mul hakkas jahe siis ma avastasin, et mul olid haigla riided seljas.
"Väga nõme!!" Sain vihaseks.
Niisiis küsisin ma hoopis seda:
"Jah, kus mu riided on?" Ristasin käed ja puurisin teda oma pilguga.
Ta naeratas.
"See naeratamine käib juba närvidele."
"Preili, te peaksite puhkama." Ütles keegi mu selja tagant. Pöörasin ümber ja nägin samat naist kes enne minu juurest minema tõttas.
"Ta keeldus puhkamast ja soovib saada oma riideid." Ütles Gremon talle. Põrnitsesin Gremonit.
"Mis ajast tema mu suuvooder on?"
"Olgu, puhkamiseks pole enam mingit aega jäänud niiet ma toon te riided. Direktorile ei meeldi oodata." Ta naeratas mulle ja juba jooksis minema.
Kui naine oli läinud pöördusin Gremoni poole.
"Kes on see direktor?."
"Teie planeedil on ta kui president."
"Vau, tutvun kohe presidendiga. See vist tähendab seda, et siia ei tule just kuigi palju külalisi Maalt. Ja kust sa üldse võtad, et teie direktor on meie Maal kui president? Ah ära tegelikult sellele vasta mu pea juba suitseb sellest jamast."
Ta hakkas hoopis naerma.
"Sa oled imelik. Sa räägid kas palju või siis mitte midagi. Sa käitud veidralt. Ja kui pilgud saaksid tappa siis oleksin mina juba surnud."
"Sa ei tea veel pooltki."
Ma ei vastanud midagi vaid vaatasin hoopis aknast välja. Tahtsin veelkord endasse ammutada selle vaatepildi ilu.

"Preili? Ma tõin teie riided." Ütles naine. Pöörasin ümber ning võtsin naiselt enda riided.Need lõhnasid puhtalt. Läksin voodi juurde ja laotasin need ettevaatlikult voodile.

"Õnneks on kõik olemas."

Tahtsin hakata pükse jalga tõmbama kui avastasin, et keegi vaatab mind.Gremon.Vaatasin teda altkulmu. Naine märkas seda ja tiris poisi uksest välja. Siis ta pöördus minu poole."Andke andeks, ta pole harjunud inimestega, õigemini mitte keegi meist ei ole harjunud inimestega niiet kui me käitume ebaharilikult siis ärge pahandage." Ta naeratas mulle siiralt. Ma noogutasin.Panin oma mustad teksad jalga, selle peale valge pluusi, ja valge pluusi peale panin musta nahktagi.Kui lõpuks sain ma saapad jalga siis tõusin voodilt püsti.
Naine seisis ukse ees ja ootas mind. Kõndisin temani ja küsisin:
"Kuhu me läheme?"
"Direktori juurde. Gremon saadab sind, ma pean teisi asju ajama."
Naeratasin ja noogutasin.
Naine tegi ükse lahti ja ma astusin välja. Gremon tõusis sohvalt ja vaatas mind. Ja siis ennast. Sama tegin ka mina.
Hakkasime mõlemad naerma. Me nägime väga sarnased välja. Must tagi, valge pluus, mustad teksad.
Naine ei saanud midagi aru ja kõndis minema.
"Nii, kuhu preili siis minema pidi?" Ütles ta mõnitades.
Pööritasin silmi.
"Direktori juurde."
Naeratus kadus ta suult kiirelt ja nägu jäi surm tõsiseks.
"Noh sinna on nüüd küll pikk tee aga saab hakkama."