Võõral Planeedil

10

Avastasin silmi lahti tehes, et olin põrandale vajunud. Silme eest oli hägune kuid nägin Gremonit enda peakohal põlvitamas.
"Ta tuli teadvusele!" Hõikas ta.
"Mi..mis juhtus?" Küsisin ma tundes teravat valu peas. Tahtsin püsti tõusta kuid vajusin maha tagasi. Gremon haaras minust kinni ja tõstis tagasi tooli peale.
"Sa kukkusid maha." Ütles Gremon vaikselt.
"Näed onu mis juhtus, ma ütlesin sulle, et see ei ole hea mõte. Marleenil on vaja aega." Ütles ta vihaselt. Relim ei vastanud midagi vaid põrnitses mind.
"Kas tuli midagi meelde?" Küsis ta pärast mõnd minutit arvates, et mul on parem.
"Ei, mitte midagi. Vabandust, et aidata ei saanud." Valetasin. Ma ei usu, et neid see aitab mis mul meelde tuli. Relim ohkas väsinult ja istus oma toolile. Nüüd nägi ta veel vanem välja.
"Mul on kahju, et sa pidid sellise asja läbi tegema." Ütles ta.
"Ei ole midagi, see peavalu on ainult korraks. Vajan lihtsalt natuke puhkust." Ütlesin väsinult.
"Õigus! Kell on juba liiga palju. Ja kuna sa oled meie külaline siis sa elad need mõned nädalad meie juures. Gremon juhatab sind majani ja siis otsib sulle laost süüa." Ta viipas käega poisile. Gremon noogutas ja naeratas mulle.
"Aitäh lahkuse eest." ütlesin ma viisakalt.
"Ei ole midagi. Minge teie ees, mul läheb siin veel aega."
Hakkasin toolit tõusma kuid valu lõi jalad nõrgaks. Gremon haaras mu käest kinni ja tõmbas mind toolilt püsti.
"Oodake!" Hõikas Relim korra. Me pöörasime ümber. Ta võttis oma laua alt koti.
Mu spordikott!!
"Mu kott! Kust te selle saite?" Küsisn ma segaduses.
"Need kes su leidsid tõid selle koti siia, see oli sinust tükk maad eemal." Ütles ta ja ulatas koti mulle.
Kasutan seda kotti tavaliselt kui lähen kuhugi ööbima
Kas ma siis ikka läksin Victooria juurde? Oh jumal küll miks ma midagi ei mäleta!
Tänasin teda ja sammusime uksest välja.

"Su onu on väga lahke." ütlesin Gremonile kui jõudsime lifti. Ta turtsatas.
"Jah sinu juures olekul on ta tõesti lahke. Kuid tegelikult käitub ta minuga nagu ma oleksin mingi marionett. Õnneks ta ei käitu minu õdedega nii." Ta ohkas väsinult.
"Mul on kahju, et sul selline onu on. Aga mis su vanematest sai? Kui muidugi küsida tohib."
Ma ei ole tavaliselt küll nii viisakas aga ma olen ikkagi võõras kohas ja iga vale liigutus võib mind ohtu seada. Parem karta kui kahetseda.
"Noh mu emal oli midagi mu noorema õe sünnituse ajal. Ta suri paar päeva peale ta sünnitamist. Ma eriti ei mäleta mis siis juhtus, kõik on kuidagi hägune. Aga mu isa.... Ta lihtsalt kadus. Mingi aasta tagasi. Teatamata kuhu ta läheb või millal tagasi tuleb. Peale isa kadumist võttis ta vend, mu onu, juhtimise enda kätte kuna mina pole küllalt vana selleks. Liiga suur vastutus. " ta turtsatas uuesti. Oli kohe aru saada, et pole selle asjaga rahul.
"Ma nüüd ei taha su onu kaitsta ega midagi aga ma ei tea kas planeedi juhtimise teismelisele üle anda just kuigi arukas tegu oleks." Ütlesin muheledes.
"Miks sa arvad, et ma teismeline olen?" Küsis ta muiates.
"Kui vana sa siis oled?" Küsisin ma kulmu kortsutades.
"Noh kui võtta nüüd Maa vanuse arvestust siis 21. Ega see aeg siin veel ainuke imelik asi ole. Me vananeme aeglasemalt kui teie." Mul vajus suu lahti.
Päriselt?!
"Ma sündisin vist valel planeedil." Ohkasin ma kurvalt. Gremon hakkas naerma.
"Ma ka."

Astusime liftist välja ja liikusime majade vahele.
"Ega see kaugel ole? Mu jalad valutavad siiamaani sellest kõndimisest." Nurisesin ma.
"Ei ole." Muigas ta. Kõndisime natuke edasi kuni jõudsime ühe suure majani. See oli samamoodi musta värvi ja sätendas maagiliselt. Maja oli kahe korruseline ja seda ääristas pikk metall aed.
"Sa elad siin?" Ütlesin pahviks löödult.
"Jamh." Ta askeldas midagi aia juures. Korraga käis krõks ja ta tegi aia ukse lahti. Ta viipas käega, et ma esimesena läheks. Kõndisin mööda metall plaate edasi maja ukse ette.
Sellel uksel pole ju linki!
"Oota." ütles Gremon mu selja tagant. Ta kõndis mu ette ja vajutas uksele. Uks avanes.
"Vau! Kuidas sa tegid seda?" Küsisin ma imestades.
"Ukse sees on näpujälje lugerid. Ma olen siia sisse registreeritud niiet ma saan lihtsalt sisse, kuid sa ei taha teada mis saab neist kes üritavad majja sisse murda."
"Las ma arvan, nad lastakse mingite laseritega õhku?" Ta hakkas naerma.
"Mitte just päris seda aga sa olid üpris lähedal. Peaks turvameeskonnaga seda laseritega värki arutama. Alati on head mõtted teretulnud."
Ta astus uksest sisse ja liikusin tema järgi.
Oli kuulda vaid jalgade madinat ja juba hüppas üks juukse pahmakas Gremonile sülle.
"Sa oled kodus!!" Kiljatas tüdruk. Ta juuksed oli pruunid ja sassis ning tal oli seljas helesinine öösärk. Tahtsin naerda.
Nii armas!    
"Ja sina peaksid juba ammu magama." Ütles poiss. Tüdruk tegi oigavat häält ja Gremon pani ta maha. Siis märkas tüdruk mind.
"Kes sina oled?" Küsis tüdruk. Ta silmad olid violetset värvi ja ka neis polnud märke.
"Minu nimi on Marleen." Ütlesin naeratades.
"Minu nimi on Meridee. Kas sina tõid mu venna koju?"
Ma ei jõudnudki sellele vastata kui Gremon juba lausus: "Kus Del on?"
"Siin!" Hüüdis keegi. Ja juba oli temagi ümber Gremoni kaela langenud. Tüdruk oli pikk ja kõhn. Ta pikad juuksed oli patsi punutud ning ka tal oli seljas sinine öösärk.
"Kus sa olid?" Küsis ta Gremonilt.
"Pidin natukeseks ära minema. Vabandust, et ei teatanud." Ütles ta kahetsevalt.
"Ma tõin külalise. Tema on Marleen. Ta jääb natukeseks siia kuniks asjad korda aetakse ja ta koju saab minna."
"Mis linna osast sa pärit oled?" Päris tüdruk. Kortsutasin kulmu. Vaatasin Gremonile segaduses otsa. Ta kratsis kukalt.
"Noh…ta ei ole just siit pärit." Ütles poiss
"Kust siis?"
"Maalt."
Tüdruk vaatas korraks mind ehmunult, kuid ta suu muutus kiiresti naeratuseks.
"Oh… minu nimi on Delina ja teretulemast siis meie koju. " lausus ta.
"Kas sa saaksid mulle une juttu lugeda?" Küsis Meridee Gremoni käest sikutades. 
"Muidugi. Del, kas sa saaksid Marleeni külaliste tuppa viia? Ma lähen panen selle väikese rübliku magama." ütles ta ja sasis Meridee juukseid. Tüdruk vaatas teda pahaselt ja lükkas ta käe eemale. Gremon võttis ta sülle ja hakkas minema kõndima.
"Kas sa saaksid mulle planeet Maast rääkida?" küsis tüdruk Gremonilt kui nad olid juba kaugemal.
"Mhm"
Vaatasime koos Delinaga neile naeratades järgi. Siis pöördus tüdruk minu poole.
"Tule, ma näitan sulle su tuba."
Noogutasin ning me hakkasime kõndima.