Võõral Planeedil

15

Arvasin, et Delina teeb nalja kui ütles et Gremon sööb pannkoogid eest ära kuid me polnud söömisega õieti alustanudki kui tal viies pannkook suust sisse läks. Kartsin juba, et tal jääb see talle kurku kinni. Kui kõik otsa said siis tundus mulle, et ta tahtis veel, sest ta vaatas oma taldrikut nii kurva kutsika pilguga. Samal ajal kui mulle piisas ainult kolmest.
"Mis me edasi teeme? " küsisin ma kui olime söömise lõpetanud. Tahtsin teada kas nad on juba välja mõelnud, kuidas ma siit ära saaks. 

"Onu andis mulle hommikul teada, et me läheks laborist läbi. Nad küsivad sinult veel mõningaid küsimusi ja uurivad kuidas sul enesetunne on," ütles Gremon ja hakkas nõusid kokku korjama.

"Mul on enestunne täitsa hea. Kõik on korras, pole vaja hakata midagi kontrollima. Ausalt, " mõte sellest, et nad mind uurima hakkavad toob kananaha ihule. Ma ei saa veel kindel olla kas neid tohib väga usaldada. Kuigi ma tahaks.

"Ära muretse nad ei hakka sind nõeltega torkima. Sul polnud eile eriti hea olla, kui sinuga oleks kõik korras olnud poleks sa minestanud. Sellepärast nad kontrollivadki äkki sul ikkagi juhtus midagi. Lõid pea liiga kõvasti ära või sellist sarnast," ta võttis toolilt jaki ja liikus koridori, "pärast seda võime teha mida iganes sa tahad. Meil on enne õhtut palju vaba aega."

"Mida siis näiteks?" Uurisin ja ruttasin talle koridori järele.

"Mida sa arvad väikesest linnatuurist? Ma olen päris vilets giid kuid ma arvan, et pead üle elama. Või tahaksid, et üks meie valvuritest sind juhataks?" Mulle lõi mällu pilt hiiglaslikest meestest, kelle pilgud võiksid su tappa kui saaks. Raputasin pead.

"P-pole vaja." Ta hakkas naerma ja avas ukse. 

Olin juba ära unustanud selle vaatepildi ilu. Kõik seitse kuud on nii hämmastavalt ilusad, et see tekitab mu kõhus liblikaid. Väiksena arvasin, et kõige ilusam vaatepilt maailmas on päikeseloojang mere ääres aga see mida ma siin näen on kindlasti tuhat korda ilusam. 

"Ära passi nüüd, liiguta ennast," Gremon lükkas mind edasi, "me jääme muidu rongist maha."

"Rongist? Me ju kõndisime siia. Kas me ei lähe siis sinna samasse kohta tagasi?" 

"Sa nägid nii väsinud välja eile kuigi me isegi ei kõndinud nii palju niiet ma otsustasin, et sõidaks rongiga," ta liikus mu ees kiirkõnnil ja mul oli raske sammu pidada. Õues oli ikka pime kuigi igal pool olid valgustid. Mul on ikka veel raskusi harjuda selle hämarusega ja ma koperdasin kivi otsa. Gremon jõudis õigel ajal ümber pöörata ja minust kinni haarata. 

"Kõik korras?" küsis ta. Mul tekkis deja vu tunne. Äkki sellepärast, et eile juhtus sama.

"Jah aga ma lõin oma varba ära,"  oigasin ma vastuseks, "kuhu see peatus jääb?"

"Noh põhimõtteliselt oleme kohal," ütles ta. 

"Ah? Me pole kuhugi õieti kõndikudki." 

"Vaata üles." Tal oli õigus. Ühe maja seinal oli helendav silt mis peaks vist kujutama rongi. Liikusime maja nurka ja jäime ootama. Ta toetus vastu seina ja jäi mulle otsa vaatama. 

"Mis on?" küsisin kui see vaikuses vahtimine imelikuks muutus. 

"Kas sa tõesti ei mäleta midagi, mis sinuga juhtus enne seda kui siia sattusid?" ta vaatas eemale.

"Ei mitte eriti, või noh midagi ma mäletan ikka nagu mida ma tol päeval tegin kuid see on väga segane ja mõned tükid on puudu. Ja sellest kuidas siia sattusin pole midagi meelde tulnud. Äkki ma sain tõesti liiga kõva paugu pikki pead." Gremon ei vasta ning vaatab mõtlikult maad.

"Olgu, igatahes kui sul tuleb midagi meelde siis ütle mulle. Ja kui keegi sinult küsib midagi selle kohta siis vasta neile, et sul on raske midagi meelde tuletada. Ära ütle mitte kellegile teisele, isegi mitte mu onule. Lubad?"

"Luban aga miks ma ainult sulle võin sellest rääkida?" Ta jälle ei vasta ning nüüd vaatab ta taevasse. Ja siis vahetab teemat.

"Ma räägin sulle rongi sõidugraafikust ja selle süsteemist. Me ostame rongipileti virtuaalselt. Kui me ostame pileti siis me sisestame sinna kus rong sind peale võtab ja kus on selle peatus. Valid kõige lähima koha kust rongi peale lähed ja kuhu sa tahad, et see sõidaks. Neid on igas ümbruskonnas päris palju. Seal sildi üleval on number. Peatus 768. Ja selle peatuse number kuhu me minna tahame on 945," ta võttis taskust välja läbipaistva ning telefoni meenutava seadeldise, "see siin on nagu telefon aga praegu on kõige olulisem see kood siin peal," ta näitas koodi, mis oli koostis mingitest tähtedest, millest ma aru ei saa ja araabia numbritest. 

"Kas said midagi aru?"

"Jah vist sain." Vist.

"Kui ma ei saa sind kuhugi viia siis sa pead selle meelde jätma. Ma pärast näitan sulle kuidas piletit osta." Just siis näeme rongi, mis tuhiseb meist nii lähedalt mööda ja me pidime sammu tagasi astuma. See näeb välja nagu rong, mis oleks tuleviku filmides, sest see ei puuduta maad vaid liugleb õhus. 

"Lahe eks. Tead, see on autopiloodi peal. Neil pole rongijuhte." 

"Kas see ohtlik pole?" Gremon pööritas silmi ja lükkas mu sisse. 

"Sa muretsed liiga palju. Võta rahulikult." Ta lasi rongi seinal oleva tahvli eest koodi läbi.

"Sul kerge öelda."

"Jajah mina pole see, kes kusagile tundmatule planeedile sattus. Hoia nüüd postist kinni ja vaata, et pikali ei kuku. Rong peatub mõne minuti pärast." Rong hakkas kohapealt nii kiiresti sõitma, et mul hakkas kõhus keerama. Võtsin postist tugevalt kinni. Rongis pole eriti istekohti ja siin pole ka kedagi teist peale meie kahe.

"Ma arvasin, et siin on veel inimesi." ütlesin ma.

"Liiga vara on, et keegi kuhugi liiguks," vastas Gremon.

"Kas see oli meelega mõeldud, et me nii vara läheks, siis keegi ei näe mind? Ja ei küsiks küsimusi?" Gremon vaatas mind sellisel moel nagu tunneks mulle kaasa.

"Nojah siis."

"See on ainult sellepärast, et sind kaitsta. Sul on siin küll turvaline, kuid nad pole harjunud võõrastega ja me ei taha sulle nii palju tähelepanu. Ma arvan, et meil oli õigus seda teha."

"Olgu ma saan aru. Kuid miks sa arvad, et nad mind võõraks peavad? Ma ei usu, et nad teavad kõiki sellel planeedile elavaid inimesi. Või teavad?

"Ei aga me tunnetame vahet meie ja planeedi maa inimeste vahel. See on nagu väike supervõime. Ja ma olen kindel, et kuulujutud juba sinust liiguvad ringi, sest need, kes su eile leidsid polnud sõdurid vaid tavalised kodanikud ja neid vaikima sundida on raske. Pead lihtsalt madalat profiili hoidma. " Ohkasin ning toetasin pea vastu posti. Nüüd pean veel ennast peitma. Kui tore.