Võõral Planeedil

9

Enne

"Okei, nii, kuna sinu pärast ma ei saanud oma juttu edasi rääkida siis sa teed mulle peale kooli kohvikus välja," ütles Victooria naljatades. Olime just klassist väljunud ja hakkasime garderoobi suunduma. Koridor oli rahvast täis. Pidime mitu korda eest ära põiklema, et mitte mingi jorss meile otsa ei kihutaks. Olin nii väsinud ja tahtsin vaid koju minna.
"Kas sa tuled siis?" Küsis Vici minult kui olime garderoobi jõudnud.
"Ah? Mis? Kuhu?" Küsisin vastu segaduses. Ta vaid pööritas silmi.
"Jah õigus sa olid ju oma monoloogidega nii hõivatud, et ei kuulanud mind. Ma küsisin su käest enne kas sa tuleksid minu juurde täna? Vanemaid pole kodus ja ma arvan, et Kaspar läheb ka õhtul ära niiet KOGU MAJA ON MEIE PÄRALT!" Hõiskas ta üle terve garderoobi.
Kaspar on Vici vanem vend ja kohe kindlasti mitte kole. Tal on tumeblondid juuksed ja helesinised silmad mida jääkski vaatama. Mul poleks selle vastu midagi kui ta seal oleks. Muigasin. Ja tahtsin endale ka pikki pead virutada. Oma parima sõbranna venna üle ilastada pole just kuigi hea tegu.
"Noh kas tuled siis?" küsis ta ootusärevalt.
"Muidugi" naeratasin talle ja panin end riidesse. Kui Victooria jõudis ennast riidesse lõpuks saada siis liikusime välja, et kohvikusse suunduda.

Me ei jõudnud kooli territooriumilt väljudagi kui keegi karjus.
"Victooria, hei! Kas saaksime rääkida?" Hüüdis mingi tüüp me selja tagant. Pöörasime ümber. Vici pööritas silmi.
"Kuule kas see ei ole mitte õpilasesinduse president? Oled sa üldse ennast õpilasesindusse registreerinud?" küsisin talt.
"Eih." turtsatas ta. "Ma ei saa ise aru ka mida ta tahab. Aga noh eks ma lähen vaatan. Äkki on midagi asjalikku. Kas saame kohvikus kokku?"
"Ma ei tea, olen natuke väsinud. Lähen koju ja magan pisut siis tulen sinu juurde. Sobib?"
Ta noogutas, kallistas mind kõvasti ja tõttas minema.
Ohkasin valjult.
Tüübid ta ümber ei lõpeta vist iial tiirlemist

Hakkasin kodu poole kõndima. Leidsin taskust kõrvaklapid, mis olid sassis ja ma pidin neid tükk aega harutama. Olin sellega nii ametis et ei pannud tähele kui astusin sõidu teele. Kuulsin kuidas üks auto signaali lasi ja ma ehmatasin. Järsku tundsin kuidas keegi minust kinni haaras ja teelt ära tiris. Tahtsin hakata juba karjuma kuid ta lasi lahti.
"Vaata kuhu sa astud!" Ütles poiss. Ta oli mind kõnniteele tagasi kiskunud. Ma olin šokis ja ei suutnud midagi öelda. Mu süda lõi nii kiiresti ja mul oli tunne nagu see hüppaks kohe rinnust välja.
MA OLEKS JUST SURMA SAANUD
"On kõik korras?" Küsis ta nüüd tasasemal toonil. Vaatasin poisile otsa. Tal oli peas nokats ja sealt turritasid välja pruunid juuksed. Ma ei näinud nokatsi varjust tema silmi. Ta oli nii tõsise näoga. Hakkasin värisema.
Ta puudutas mind käest. Võpatasin.
"Ja jah minuga on kõik korras." vastasin kui sain oma hääle tagasi.
"Tore. Mida sa mõtlesid teele astudes? Sa oleksid auto alla jäänud."
"Ma...ma... harutasin kõrvaklappe lahti ja ma ei näinud kuhu astusin. Aitäh, et mind teelt ära tirisid." Ütlesin siiamaani värisedes. Avastasin, et olin telefonist nii kramplikult kinni hoidnud, et mu käsi hakkas valutama.
Ta ohkas kergendatult.
"Vähemalt sa ei teinud seda meelega. Kindel, et sinuga ikka kõik korras on?"
"Jah minuga on kõik korras ja aitäh veelkord, et sa mu päästsid. Ma peaksin nüüd minema hakkama." Tahtsin ümber pöörata, et minema kõndida kui ta ütles midagi.
"Mis su nimi on?" Küsis poiss naeratades. Kõhklesin korraks, kuid vastasin.
"Marleen. Ja sinu?"
"Germo."
"Noh Germo, et sa teaks sa oled mu tänane kangelane. Loodetavasti näeme veel kunagi."
"Ja loodetavasti mitte sellises olukorras." Me naeratasime teineteisele ja kõndisime eri suundades minema. Kahtlane tüüp.
Miks mul nii vähe meelde tuleb? Mida kuradit ma tegin eelmisel päeval?