Võõral Planeedil

6

Kõndisime mööda pikka kordiori. Tahtsin nii palju küsida.
"Kas ma võin sult midagi küsida?" Ütles tema esimesena.
"Ikka." Vastasin.
"Kas sa mäletad kuidas siia sattusid?"
Hakkasin otsima mälestusi enne siia sattumist. Mitte midagi. Tühjus. Ma ei saa aru. Miks ma ei mäleta?
Korraga hakkas mul pea valutama ja ma võtsin sellest kinni.
"Hei!! Kas kõik on korras?" Gremon võttis mul õlgadest kinni ja vaatas mulle silma.
"Ja jah kõik on korras. Pea hakkas lihtsalt järsku valutama." Hõõrusin oimu kohti.
"Kindel?" Küsis ta kahtlevalt.
"Kindel."
"Võibolla ei peaks sa selle peale mõtlema. Natuke läheb veel aega enne kui taastud."
"Võibolla tõesti." Ütlesin nõustudes. Selles segaduses on raske rahulikult mõelda. Kuulan kõige pealt ära mis sellel direktoril öelda on.

Kõndisime lifti sarnase asjanduse poole. See oli läbipasitev nagu klaas. Isegi põrand.
"Palun ütle mulle, et me ei lähe sinna sisse." Ütlesin hirmunult.
"Miks? Mis, kas sa kardad kõrgust?" Küsis ta pilkavalt.
"Ei, ma kardan seda, et see klaas puruneb ja ma kukun saja meetri kõrguselt maha. Ja ma olen päris kindel, et sa tead mis juhtub kui sa saja meetri kõrguselt alla kukud." Tundsin värinaid üle keha.
Ta hakkas naerma.
"See ei ole klaas ja see ei purune niiet ära muretse. Preilid ees." Ta viipas käega, et ma esimesena lifti astuksin. Kõhklesin.
Kõik on korras, sinuga ei juhtu midagi, rahu. Sisestasin neid sõnu kui mantrat oma peas.
Astusin lifti.
Hoidsin hinge kinni. Ma ei julgenud isegi liigutada. Mu keha oli täiega krampis ja käed olid rusikas.
Gremon astus sisse ja vajutas puutetundliku dablood.
Ta vaatas mulle otsa ja irvitas.
"Ma saan aru, et sa kardad aga sa peaksid vähemalt rahulikult hingama, sa lähed juba näost lillaks."
Lasin õhu oma kopsudest välja ja hingasin sügavalt sisse.

Kui sain rahuliku hingamis tempo tagasin avastasin, et oleme juba päris maapinna lähedal.
Ohkasin kergendatult.
Lift peatus ja me astusime välja.
Tundsin värsket õhku. Hingasin seda sügavalt sisse. Alles nüüd sain aru, et haiglas oli tõesti lämbe.
Temperatuur oli mõnusalt soe ja tuul tõi kosutavat värskendust. Kui Gremon mind käest sikutas avastasin, et me ümber on hõbedased majad.
Need olid kõrged ja ilusad, paljude akendega ja rõdudega. Lähedamalt vaadadets need lausa sätendasid.
"Vau!" Hüüdsin hämmastusest. Tahtsin neid puudutada.
Selliseid ei ole ma kunagi näinud.
"Ilusad eks?" Ta naeratas uhkelt. Liikusime majade vahel nagu labürindis. Kõik sätendas maagiliselt.
"Vaata!" Ta tiris mind majade varjudest eemale ja näitas taevasse. Kuud mida ma haigla aknast nägin olid veel ilusamad ja suuremad. Jäime neid tükiks ajaks vaatama.

Tundsin kuidas keegi mind vaatab. Keerasin, et uurida ümbrust. Alguses ei näinud ma midagi majade vahelt. Kuid kui nägin, silmanurgast mingit liikumist pöörasin ümber.
Ühe maja nurgast paistis kellegi juuksepahmakas.
Liikusin lähemale, et uurida kes seal on. Mõtlesin kutsuda Gremoni kuid kui sain aru kes mind uuris otsustasin mitte.
Üks, umbes 5 aastane väike poisike piilus maja nurgast. Kui ta mind nägi ehmus ta ja peitis ennast maja taha. Tahtsin naerda.
"Hei sina!" Hüüdsin poisile.
Poiss piilus aralt.
"Tule siia." Ütlesin talle.
Poisike liikus ehmunult minu poole.
"Mis su nimi on?" Küsisin talt naeratades.
"Radei." Vastas poiss väriseva häälega.
"Okei, Radei, miks sa minu järgi luurad?"
"Sa oled võõras. Meil ei käi võõrad." Ütles poiss natuke enesekindlamalt.
Noogutasin arusaadavalt. Nende jaoks olen mina ju see tulnukas.
Keegi hüüdis Radeid ja ta vaatas mulle korraks otsa ning siis kadus.

Tundsin kellegi kätt oma õlal ja ma võpatasin. Pöörasin ümber. Gremon.
"Kuhu sa kadusid?" Küsis ta kulme kortsutades.
"Eee ma nägin kedagi niiet ma tulin uurima. Kuid see oli lihtsalt üks väike poisike."
"Me peaks minema hakkama. Varsti läheb pimedaks, oleks arukas enne pimedat direktori juurde jõuda." Nii kui ta ütles direktor vajus ta nägu jälle tõsiseks.
Tahtsin ta käest sellekohta küsida kui ta oli juba ümber pööranud ja ees minema kõndinud.